reeded mulle lihtsalt ei meeldi

sõidan metrooga tööle ja äkki teatatakse kõigist valjuhäälditest, et piccadilly circus on kinni. turvapõhjustel. ja et me siiski sõidame sealt läbi. tühjast metroojaamast läbisõites tõmbuvad kaassõitjate seljad pisut kühmu ning uudishimulikut/kartlikult uudistatakse heledalt valgustatud kummitusjaama. hiljem kontoris kuulen, et PC metroojaama lähedal olla autopomm leitud. ufff!
vähe sellest: hiljem selgub, et pomm asus mu omaaegse lemmikklubi ukse ees!

kontorisse sisenedes jään töötajate sissepääsust väljuvat meeskodanikku vaatlema, unustan ennast, libastun vihmamärjal trepil ja võtan viimased kolm trepiastet vabal. krapsan kiirelt püsti ja kohe meenub, kuidas teenindav poola tütarlaps hommikusöögi ajal kandikutäie nõudega trepist üles minnes täies pikkuses maha prantsatas. nõusid lendas ja lärm oli tohutu. samal ajal kui galantsed meeskodanikud tütarlast jalule aitasid, mõtlesin hajameelselt, et ei tea, mis karma võlg see talle nüüd kaela sadas. ei oleks oodanud, et oma uitmõtte eest nii otseselt ja kiiresti karistada saan!

kuna kell ei ole veel isegi 9, otsustan ülejäänud osa päevast olla ekstra ettevaatlik.

keelevann

olen täiesti tankis: kõik mind ümbritsevad kolleegid on hollandikeelsed ja üritavad minuga hollandi keeles suhelda. no ma skoorin hästi kuni vastama ei pea, sest saksa keele baasil saan täitsa toekalt aru, mida must tahetakse. aga kui vastama peab, siis ... nojah, kõik võpatavad, kui vastus ootamatult puha inglise keeles tuleb. eeldatavasti näen väga hollandlane välja :)

eestlastest sõbratarid irvitavad, et mul on keelekümblus ja lubavad, et olen kahe kuu pärast sorav hollandikeelne lobiseja. eriti palju nalja pakuvad minu seiklused sõbratarile, kes eelmisel sügisel itaaliasse kolides suisa keelesurvepesu küüsi langes: nimelt pidasid itaallased oma ebamaises tarkuses talle hakatuseks kõige pädevamaks rolliks itaaliakeelsete rämeprofessionaalsete nõupidamiste protokollimist valdkonnas, millega ta eriti tuttav ei olnud. omaenese kommentaaride kohaselt vestles ta enne seda pädevalt teemadel a la palun üks šampoon blondidele juustele. aga hakkama ta selle protokollimisega vast sai, sest tööl peetakse teda edasi ja vist juba ähvardataksee edutadagi.
kui ma paar kuud hiljem teda külastasin oli ta juba võimeline itaalia keeles anekdoote vestma, mis näitab, et a) itaalastel oli õigus b) tal oli kõva motivatsioon. vot selline edulugu siis.

minul mott nii kõrgele ei küündi, sest kogu mu töö on inglise keeles ja kohalikke keeli vajan vaid ellujäämistasandil. igal juhul üritan kontoris seilates paista sõbralik ning hoian kogu aeg antenni ülal, et võimalikke kollegiaalseid lähenemiskatseid mitte maha magada. täna näiteks kiirustasin kööki kohvi tooma, kui mu teed tõkestas mingi kamp, kes köögiuksel pooltöiselt aega veetis. kikitasin igaks juhuks kõrva, sest mine tea, ehk üritavad mind teavitada ntx sellest et kohvimasin ei tööta ja siis oleks imelik otsekohe rikkis masinat kangutama hakata. õnneks hollandlased väga pealetükkivad ei olnud ning oma üllatuseks püüdsin tuttava sõnana nende vestlusest kinni sõna minigolf. selle peale hakkasid kõik ühiselt naeru kõkutama, millest järeldasin, et minigolf on hollandlaste jaoks väga naljakas.

keelesurvepesu läbinud sõbratar üritas siis minigolfivate hollandlaste vestlust oma uue kodukultuurikeskselt rekonstrueerida ja see nägi tema meelest välja järgmine:
A: oo meil hon mingi huus tsig!
B: huvitav mis tsig hon?
A: no fòime proovida tjeda tjundma opida, faatame gas rjeageerib
/làheneb Pirru/
B: noh, noh
A: fjabandage mind broua, gumb sjoiduk tjeile rjohkem meeldib, kjas mini fòi golf?
/tegelased irvitavad mònuga, pàrast Pirru kirjutab eesti tsikkidele 'hollandlaste arvates on minigolf naljakas'/

räägitakse

olen korduvalt mõtisklenud selle üle, kuidas mu jooksutreeningud koertejalutamispargis nii vähese tähelepanu osaliseks saavad. kohati tundub lausa solvav, kui suur peni ükskõikselt su'st pilguga üle laseb ja siis poolelioleva põõsanuhkimise juurde tagasi pöördub. isegi kepsakad kutsikad ei ole meid iial nuhkima tulnud!
koerajalutajad ise on mind aga hämmastanud sellega, et prouadel on reeglina soeng peas, läkastamaajav aroomipilv ümber hõljumas, daamikäekott käevangus ja mobiilivestlus pooleli.
kuna mul ka endal pikki aastaid lambakoer olnud, olen pidanud võimatuks, et kõik koerad nüüd nii viksilt ära on treenitud. hea küll, on üksikuid fänne, aga enamusel koertel jääb haridustee mingis järgus pooleli ja see annab ka pargikäitumises tunda: omavahelised nuhutamised, kaklused, võõrastele ligijooksmised jne. ükski brüsseli koer ei ole aga ühegi sellise asjaga ilmaski minu nähes hakkama saanud!

nüüd aga jagas KK kolleeg meile teadmist, et mitte belgia koerte enneolematu haridustase vaid hoopis tehnikasajand on belglastele appi tulnud: kõik kutsikad pidavat pandama nii 2 kuu vanusena mingisse tuppa/kappi ning neile lastakse mingit heli, mis nad siis kogu ülejäänud eluks selliseks uimaseks muudab.
kriiiiiipi!
mul hakkas nendest kutsadest niiiiii kahju: nad ju sandistatakse ära!
sellepärast mulle ongi tundunud kogu aeg, et need koerad oleks justkui "laksu all": aeg ajalt noorematel kutsadel justkui korra viskab vimka sisse, tehakse paar tõtakamat sammu aga siis kohe klaasistub pilk ning taarutakse põõsavahele nuhkima.

arvestades, et nad ka üksteise vastu erilist huvi ei ilmuta, uusi sandistatavaid kutsasid õnneks varsti enam ei teki.

törts tibijuttu

tundub, et keegi on äraneednud mu kaubanduslikud ettevõtmised. kõigepealt suudab raamatupidaja kanda mu töötasu avakosmosesse, mille tulemusena laekub see minu kontole 7 päeva hiljem, kui mul seda vaja oleks läinud. selleks ajaks on kõik otsekorraldused umbes ja iga teenusepakkuja ärevalt helistlemas, et kus nüüd raha siis?
ja siis lõpuks pääsen londonisse poodi! panin juba eelmisel nädalal karen milleni juures regentil kollasele kotile ja stilettodele pilgu peale ning nädala jooksul on ostuplaan juba trenditeadlikumate sõbrataridegagi tööd teeseldes läbi arutatud. nüüd suundun sihikindlalt sisseostule. saan koti juba poolelt teelt house of fraserist kätte aga kingi nad ei müü. ei häda, saan need homme regentilt kätte! suundun saagiga õnnelikult hotellituppa ja asun kotte kolima. teate küll seda õndsat tunnet, kui kolid oma vanast kotist, mis uue ilmumisel kohe nirumaks ja väärtusetumaks muutub, asjad uude, palju paremasse, säravamasse, siledamasse jne kotti. eemaldad uue koti metallosadelt ja sangalt kiled, naudid hetke...
ja siis vaatab mulle kotisügavusest vastu plastmasplönn. seesama, mida varastehirmus poed riietele umbes puusa või vöökohale suskavad, et sa neid proovides võimalikult lötakas välja näeks. täpselt selline plönn on mulle nüüd kotiga kaasa antud. nojah, lahkusin poest siis kui see ammu kinni oli pandud, sest suutsin end sujuvalt nihverdada mingile vip-ostlusele ja seega olid väravad eeldatavasti välja lülitatud.
kotikolimine jääb pooleli ning otsustan järgmisel päeval poodi tagasi tormata, sest eeldatavasti läheks raskeks iga turvavärava juures seletada, miks mu kott kõik alarmid tööle lööb. mingil hetkel tuleb jõuda ka regentile, et mätsivad kingad kätte saada.
plaan sujub hakatuseks veatult. regentisse jõudes tuleb tõrge: kollaseid kingi seda numbrit ei ole aga saaks roosasid. need ei mätsi aga kotiga, eks. arutame poeneiuga, et ehk saaksin teisest poest läbi lipata, et kingad haarata, sest need hakkavat otsa lõppema.
paanika algus!
kuna kõik oli minutipealt väljaarvestatud, hakkab olukord väljuma kontrolli alt: vaja on kätte saada õiged kingad, jõuda õigele brüsselirongile, haarata KK poolt pakitud kohver ning tormata tallinna lennukile. aega rongi lahkumiseni 1 tund ja 13 minutit.
vahepeal teeb poeneiu tööd ja uurib andmebaasist õigete kingade asukohta. selgub, et selfridges on 2 paari. paneme telefoni teel kingad Laura varjunime all kinni.
torman. aega 1 tund ja 5 minutit.
teel jõuan end maapõhja kiruda: selfridges on teisel pool house of fraserit: miks ma kohe ei võinud sinna minna!
tuletan lennult uusi jooksuasendeid, mida saab harrastada arvestades 10 cm ärikingakontsaga ja overnight-kotiga, milles arvuti tinapommiks sees.
arvestan, et suudan kotiga virutada ca 50le uimerdavale turistile, kes ei suuda otsustada, kummal pool teed nad peaksid tuigerdama: briti või euroopa (britid nimelt mitte ainult ei sõida autoga vasakul pool teed vaid ka kõnnivad ja ronivad mööda treppe samal tänava/trepipoolel). kott, millega ma lahkelt obadusi jagan, on mul raske. väga raske. näiteks hetkedel, mil jooksma puhken, ei suuda ma tavajooksule omaselt maast kerkida vaid justkui voolan kõvera põlvega mööda tänavat edasi.
enesekirumise vahepeal kalkuleerin tõenäosust demonstreerida uut liikumistehnikat mõnele tuttavale. tõenäosus väike. lidun edasi, täiendades tehnikat teepeal pinsakust koorumisega.

selfridges ja aega 56 minutit.
KM sektsioon leitud ja kingad olemas. kassiir lobiseb tibidega, kes on pool poodi ära ostnud. sekkun enneolematu jõhkrusega ning palun toetada minu üritust rongile jõudmisel. saabub uus kassiir ja kingad saavad minu omaks.
järjekordse uskumatu ponnistuse tulemusena olen metroos 48 minutit enne rongi lahkumist. metroo ei vea seekord alt ning saabun waterloosse 35 minutise varuga. kolme peatuse jooksul jõuan pakkuda rahvale uudset meelelahutust, kui otsin oma arvutikoti avarustest plaastreid, et päästa villistunud kanda. jõuan mõelda oma pediküürijale, kes mu koos värskete villidega eeldatavasti lihtlsalt uksest välja viskab järgmisel päeval.
nüüd veel jooks läbi jaama ning 28 minutit enne lahkumist (reeglite kohaselt peaksin olema seda teinud 12 minutit tagasi) olen turvakontrolli läbinud ja ... särgipoes. Proovin selga 5 särki, saan uue ja ilusa särgi ja jõuangi rongile.

järeldus 1: ma ei ole mõistlik
järeldus 2: vajadusel olen ajakasutuses väga ratsionaalne.
järeldus 3: ma ei tunne ühtegi meeskodanikku, kes sellise tormamise vajalikkusest suudaks aru saada veel vähem seda nautida.
lõppjäreldus: olen edev ja ei karda selle nimel riskida või mittemõitmise küüsis vaevelda.

epiloog: tallinakoju jõudes, tuvastan, et terariistade (nõelad) puudumisel tuleb ville "arstida" kahvliga. kingade ja koti glamuur ei kahane sellest millimeetritki ja ka pediküürija halastab mulle.

pin-kood

võtan hommikul kaardiga automaadist raha.
siis lähen poodi, et emale kinki osta ja suskan sama kaardi makseterminali. minu tähetunni saabudes tipin hoolikalt oma pin'i. automaat mõtleb veidi ja teatab, et vale kood!
pisut hämmastununa, kuid valmis oma eksimust tunnistama, pressin uuel katsel oma pin'i erilise hoolikusega. automaat jääb kõigutamatuks: minu kood olevat endiselt vale.
kaalun kiirelt, et ega ma mõistust ole kaotanud. kõik tundub paigas olevat. kontrollin kolmandat korda oma pin'i ning sisestan selle numberhaaval, väga hoolikalt. VARS! VALE KOOD ja palun rohkem mitte tülitada, teatab automaat konkreetselt.
otsin käte värinal kotist välja bertrandi visiitkaardi, mille ta mulle minu hommikusel pangakülastusel pihku on surunud, ning võtan temaga kiirelt ühendust.
maailma vanim tegutsev pank võtab vedu suhteliselt aeglaselt ja esialgu ei taha minust üldse aru saada: nende internetiavarustes on minu kaardiga kõik kõige paremas korras!
lähenen bertrandiga vestlemise ajal sujuvalt pangaautomaadile, mis mind lahkesti kohtleb kuni saatusliku pin-koodini (siinsetes automaatides peab koodi päris hilja sisse lööma), mille peale teatab mulle, et sorry, olete kolm korda vale koodi pannud ja pappi ei saa ning tagastab kaardi. õnneks!
bertrand läheb selle peale väga ärevile ja suunab mind vincenzo jutule. vincenzo ütleb, yes, madam, olete koodi valesti sisse pressinud. seletan kannatlikult uuesti oma saagat. nüüd läheb vincenzo ärevile ja lubab mulle kohekohe tagasi helistada. seisan kaubanduskeskuses 40 minutit kaart näpus ja oooooooootan. ei miskit. helistan uuesti ja selgub, et vincenzo ei ole veel liikvele läinudki: tema kohekohe oleks olnud homme hommikul. selgitan olukorda uuesti. kannatlikult. vincenzo asub tegudele. lähen koju.
kell 10 minutit enne pankade sulgemist helistab vincenzo ja teatab, et nüüd on kõik hästi. lubab lahkelt oodata (see 10 minutit), et ma järele proovida saaks. torman automaati. kaart töötab. selle sama "vale" koodiga.
toome ära poodijäänud kingid. kulunud on vaid 3,5 tundi ja miljonid närvirakud, sest uue kaardi/pin'i hankimine on siin kokku üks kuuajane projekt ca.
järeldused tänasest päevast:
a) sorry ema, rohkem l'occitane kreeme kingiks ei tule- ma kardan nende terminaali!
b) hansapanga arvet igaks juhuks kinni ei pane veel.

"murelid" ja "tuvid"

meil on akna taga ilus aed ja selles aias kasvab üks ilus puu. kevadel ajas puu ennast ühel hetkel koledal hulgal valgeid õisi täis nii et õierohkus võttis silmi vidutama. nüüd on elu edasi läinud ja puu on viljakandjaks osutunud. arvan, et viljadeks on murelid aga kuna aed ei ole minu oma ja puu on aknast pisut kaugel, siis maitsema/näppima ei ulatu.
ja siis ühel nädalavahetusel see algas: puu kubises mingitest lindudest, kes matsutasid neid ... vilju. sõna otseses mõttes matsutasid, sest naksumine ja matsutamine kostus tuppa ära!
pealiskaudsel vaatlusel pidasin neid tuvideks aga siis vaatasin, et kangesti ilusad on tuvide kohta: igal ühel oli imeilus valge krae ja sinkjad suled läiklesid päikese käes, mitte ei rippunud sorakalt. Š üritas mind veenda, et tegemist on papagoidega aga kuigi ma tean neid siin Belgias suhteliselt tihedasti esinevat, on minu poolt äranähtud papagoid siiski sellised rohekamad ja pisut kopsakamad olnud. seega jäin esialgu tuvide peale pidama.
igal juhul toimus puud mööda selline siblimine, et puu kõikus ning kõigil ... lindudel vatsad vabisesid. ja nii üks kolm-neli päeva jutti.
ma olin juba täiesti murelik, et kas pererahvale ka midagi jäetakse aga siis olid "tuvid" ühtäkki läinud. isegi mitte mõnd lombakamat tegelast, kes mujalt süüa kätte ei saaks, ei rippunud puu küljes.
"murelid" lähevad aga iga päevaga tõesti rohkem punasemaks ja on viimasel ajal väga mureli moodi. "tuvid" neid aga miskipärast enam ei taha. ehk oleks siit meile midagi õppida? ehk on valminud murelid ntx mürgised või ei saa "tuvid" nendest oma pugudesse enam nii ägedaid kive korjada? bioloogia tundi mäletate: tuvid korjavat pugudesse kive, et siis nende vahelt toit läbi jahvatada. noh tunnis oli küll rohkem juttu kruusast ja muust pisikesest klibust. aga ehk lähevad valminud murelite kivid pugus idanema? õõk!
või ehk ei olnud tegemist siiski tuvidega.

tegelt ajas ilgelt vihale küll, kui teised su nina all õgisid ja sulle üldse ei pakkunud! paras neile, et nad rohkem neid mureleid ei taha!

sitsiillase grill

peale "brüssel 20 km" jooksu enneolematult hea tulemusega lõpetamist, kutsus üks hirmusarmas sitsiillane suure hulga inimesi enda juurde grillile. kuna sündmus oli mõeldud ajaloolise sportliku saavutuse aftekana, ei hakanud keegi kohe nina kirtsutama, kui mustapesukast poolde kööki lainetas. ja kuna hommikul oli vaja vara jooksma minna, siis eeldatavsti ei jõunud ka eilset pastat laualt ära koristada...
nojah.
siis aga asus lahke majaperemees majapidamist näitama ning nii saime tuttavaks veel vedelevate tekkide ja söögijäänustega elutoas ning kõikide riidehunnikute emaga, kes elas magamistoas kohe muu sodi kõrval. otsustasin kiirelt, et see, et ma oma segamini majapidamise enne külaliste tulekut korda katsun seada, on puhas põhjamaine silmakirjalikkus ja eputamine ja läheb kirja kultuurierinevusena. siin on meil aga tegemist avatud hingega ja "what you see is what you get".

et teel grillimispaiga poole tuli taas köök läbida, ületasime mainitud takistusraja söösthüpetega ning jõudsime metsistunud aeda, kuhu oli kokku klopsitud kõige odavam grill, mis poes saadaval oli olnud. no vähemalt kinnitas õnnelik peremees seda kõigile kes kuulata jaksasid. nutika tegelasena ei olnud ta ka kellegile reetnud, et eesolev kogemus saab olema tema esmane tutvumine grillimise kui ajaveetmise vormiga.
selle peale, et grill oleks varem tulnud "hakkama panna", ta muidugi ei olnud tulnud ning seega saime nüüd vaadelda tema ponnistusi tuleloomel: surts süütevedelikku (sest palju ei tohi panna kuna hakkab haisema eks) ja siis viuhti tuli otsa! tulemust ei mingit. üritati siis veel mitme tiku ja intensiivse puhumise abil grilli põlema jahmatada aga seekord juba ilma süütevedelikuta (sest tekitab haisu eks).
no meil oleks küll vist sepalõõtsa või orkaani vaja läinud, et sellest tossavast paberitükist lõõmavat leeki välja puhuda, seega jätsid uimasekspuhun'd punasilmsed külalised ühel hetkel selle projekti lihtlsalt katki.

kuna kogemus kinnitas mulle, et niipea kui teadmisi ilmutan, ülendatakse mind uueks projektijuhiks ning aheldatakse terveks õhtuks grilli ette, siis hoidsin targu kõrvale ja tegelesin sündmuste vaatlemisega metsistunud aia sügavustest. otseselt puu otsa veel ei roninud aga madalamad oksad vaatasin välja küll.

sümbioosi sitsiillane+grill süütamisvõimekus jäi aga endiselt madalaks ning seega haarasid näljasemad tegelased peremehelt nii initsiatiivi kui süütevedeliku ja restartisid kogu projekti koos esialgse tulelõõma ja hilisema söemiilamisega.
vahepeal tegelesid juhtimise ülevõtnud põhjamaalased ka sitsiillase takistamisega, kes tuleleeki silmates, kõikide vorstidega tule poole tormama hakkas, et enne tule taaskordset kustumist ikka jaole saada :) igal juhul sai grill lõpuks grillimiseks valmis.
ja siis selgus tõsiasi, et sitsiillasel oli grillimiseks ette nähtud lisaks vorstidele veel suured värsked lihakäntsakad.
ei marinaadi, soola, pipart, äädikat. ühesõnaga mitte midagi peale toore liha. õnneks oli vähemalt lihunik asjast üle käinud, muidu oleks vist lihtsalt seakülg köögist vastu vaadan'd.

aga kus häda kõige suurem, seal nutikus kõige lähemal ja nii võttis kõige näljasem piduline ühe käntsaka ja asus seda "marineerima". ma nüüd ehk peaks retsepti täpsustama minema aga minu meelest kallati sinna kokku peaaegu kõike, mida majapidamises saadaval oli: õli, soola, pipart, sinepit, veini (seda odavamat punast ja siis suvalist valget), äädikat, itaaliapärast maitseainet, ketšupit jne. ainult eilset pastat, kohvi, saia ja pesupulbrit ei pandud.
õnneks olid osad külalised ka ise üht-teist kaasa võtnud, seega läks pidu ikka edasi ja peremehe murekortsuke silenes võrdväärselt grillilt laekuva liha koguse suurenemisega.

üritus lõppes nagu iga internatisionaalne grillipidu: eestlane ja flaam koos saksa instruktoritega askeldasid grilli juures ning temperamentsed lõunamaalased taandusid tibutava vihma eest kööki, mille marineerimisprotseduurid olid veel ilusamaks muutunud, ja tegelesid seal lihakäntsakate järamisega. See oligi kogu atraktsioon tegelikult, sest salat, mis oleks võinud liha juurde kuuluda, oli ununenud. nii haukasime vorsti leivaga ise pesukorvi ja kohvikannu vahel tasakaalu otsides.
minul kummitas kogu aeg siili keedupott: pealt ilus aga seest õõnes.
lõpetuseks: kui peaksite kunagi saama minult kutse grillipeole, valmistuge hoolega, sest lisaks sellele, et olete uskumatult äge kaaslane, võite olla kutsutud ka sellepärast, et oskate grillida.

äpardus

otsustasin minna ilma läätsedeta jooksma. kolmanda ringi ajal see juhtuski: täiesti tuvastamata põhjusel tegin pool-salto ning maandusin vasakule küljele. kõigi koerajalutajate rõõmuks. maastikuluure ei reetnud ühtegi oksa-juurikat, mille oleksin võinud kukkumise õigustuseks tuua :(
üks abivalmis onu tõttas kohe uurima, et kas mul kondid-luud terved. teatasin, et ca va bien! ja kimasin edasi. tea, kas vanad kukkumissessioonid on taas leidnud tee minu päevakavva?
nüüd on jalg/õlg marraskil ning pikavarruka- ja -püksilised suvepäevad kindlustatud. krrt!

tühi kiiver

seisan londonis ülekäiguraja ees ja ootan oma võimalust. vaatan õigele (st siis valele) poole ja sealt nad kõik tulevad: bussid, autod ja mootorrattad.
ja siis tuleb tema: mootorratta kohal hõljub tühi kiiver. nagu üks üheksast kuningast sõrmuste isandas. otsin silmadega keepi, mis minu arust ilmtingimata näota ratsaniku/ratturi juurde peaks kuuluma.

ja siis taipan: tegemist ei ole mitte millegi ebamaisega. mootorrattur on lihtsalt väga tõmmu et mitte öelda mustanahaline.
maagia lõhutud, silkan üle tee asuvasse waterstone'i raamatukauplusse uut neil gaiman'i raamatut ostma