J'l on probleeme tagakiusajaga, kes lisaks kiusamisele käib ka kaebamas, et J ei tee tema eest kogu tööd ära, julgeb haige olla ja haiguse ajal mitte töötada. Kogu protsess kestab nädalaid ja J'l närv nii püsti, et ta on broneerinud HR’is aja, et oma kaebus ametlikult esitada**.
Enne kohtumist HR'iga kutsub ülemus J välja, et asja arutada ja koos jõutakse arusaamisele, et kiusaja tõesti ongi igavene õeluseuss ja et temaga on probleeme teistelgi. Kogu lugu. Ei mingit lahendit, ei mingit väljapääsu olukorrast. Loomulikult ei innusta selline asjade käik J'd oma kaebusest loobuma.
Kuna ta küsib nõu, soovitan emotsionaalsuse vaoshoidmiseks ja professionaalsuse säilitamiseks, koostada eelolevaks kohtumiseks kava ja ühtlasi edastada ka ülemusele tüli põhjuseks oleva kirjavahetuse, kust on täpselt näha, kuidas asjad arenenud. noh, et oleks kõik korrektselt tehtud ja kedagi poleks informeerimata jäetud.
Arvestades, et me kumbki pole kohalik, soovitan hankida mõne kohaliku kolleegi kooskõlastuse selle kohta, et pakutud lahendus ka kultuurilisse konteksti sobib.
Veidi hiljem naaseb J kohalike poolt heaks kiidetud plaaniga, mille kohaselt ta ei teata mitte kellelegi mitte midagi, korjab kogu tõendusmaterjali kokku ja läheb otse HRi. Sest ühelgi juhul ei tohtivat siinses kultuuris informeerida paremat kätt sellest, mida vasak teeb, sest parem hakkaks siis kohe plottima, kuidas vasakule nuga neerudesse toimetada enne kui see kaebama jõuab. Nüüd on oluline vasakud parematest veatult eraldada.
Jään huviga arenguid ootama.
** HR’is kaebamas käimine paistab olevat midagi kohutavalt pöördumatut. Peaaegu nagu fatwa väljakuulutamine globaalsetes meediakanalites. Enamus seda teha ei julge ja kannatab pigem tagakiusamist. Vapramatest, kes siiski HR’i tee jalge alla võtnud juletakse vaid sosinal rääkida ja kui keegi teatab, et talle on paksu ülekohut tehtud ja et ta läheb nüüd HR’i, on tal peaaegu nagu enesetapja nägu ees ja pealtvaatajad ahhetavad kohkunult-imetlevalt.Sildid: kultuuriprogramm, tööelu
