elame, näeme

olen jõudmas oma püsivaima eluetapi teise otsa. staatusemuutusest lahutab mind juba alla 100 tunni ja see ajab hirmu nahka küll!
üritan paaniliselt kogu seda infot endast eemale togida aga ta tülitab mind sama visalt kui üks mu tüütu kolleeg, kelle igale sõrmeliigutusele ma kaasa pean elama.
õnneks saan situatsiooniga harjumist harjutada vaid loetud päevad, kuni mu meeskodanikud mind maha jätavad ja euroopa teise otsa ära kolivad.
siis võin oma suvsed seiklused maha vaikida (ning käesoleva sissekande kustutada).

kui ma homme peale lõunat veel põhjapoolkeral viibin ja tühistamiseteated teieni pole jõudnud, hakkan jõudma asjale lähemale kui kunagi varem. eeldatavasti vajan juba ka teraapiat. kahjuks on eelkäijaid mu ümber nii napilt, et keegi ei oska mind õieti nõustadagi: ema ükskord tegi seda ja juba 15 aastat hiljem suutsin sellest kokutamata rääkida.

oleks pidand tegema tavalise triki ja asja naaatuke edasi lükkama :)

asjaajamisest suvises pealinnas

olen teatud isikliku elu muudatuste genereerimiseks pidanud viimasel ajal oluliselt rohkem suhtlema erinevate riigiasutustega. üldiselt on läinud päris kenasti ja suhteliselt väheste vintsutustega. olen hetkel suisa segaduses, et kas saatus ise on otsustanud mind hellitada või on monsterametnike kontsentratsioon vähenenud või oskan valida ainult meeldivaid riigiasutusi.

mineviku targad on küll hoiatanud liigvarajase ja -lärmaka hõiskamisega tagasi hoida seetõttu hoidun joovastusest ja säilitan kainet mõistust.

olen meeldivalt üllatunud ka kaubandusvõrgu üle: lahendada vähem kui kolme päevaga väga keerukas riietumisprobleem ning nautida seejuures äärmiselt tähelepanelikku teenindust, oli minu jaoks pisut ootamatu. teatud skepsist säilitades tuleb tunnistada, et suure osa tähelepanust napsas eeldatavasti kalli kaubamärgi ostukott, mis minu hooletus käes kõlkus, kuna sellised kotikesed stimuleerivad müügipersonali teenindusvalmidust lausa uskumatul moel :D
mind lausa professionaalselt huvitab, kuidas neid selle jaoks koolitatakse.

tule siia ja täida avaldus ära

kas keegi palun määraks mingid normid, millal on pädev öelda "sina" ja millal "teie" ning palun-palun-palun tehke see möödaminnes selgeks ka klienditeenindajatele. muidu ma ei suhtle enam kellegagi. kunagi.

lähed oma vanasse armsasse kooli. kõigepealt jõllitatakse pahuralt, et "mis see tahab". siis selgub, et üllatus-üllatus: õppida! no vaatame, milleks te üldse kvalifitseerute! oih, vilistlane. aaaaga teil on vale haridus. ups! sel ajal muud ei saanudki. no tule siis siia ja täida avaldus ära. TULE? kuidas ja millisel hetkel me "sinale" läksime? ja kogu edasise konversatsiooni jooksul SINA? kas sellepärast, et vilistlasena ja õppesse ikkagi sobivana olen nüüd justkui oma või hoopis selle pärast, et avalduse täitmisega kukkusin õppuriks ja müüsin ära mingi osa oma sotsiaalsest staatusest?

mõnes organisatsioonis rõhutatult "sinatatakse" kõiki kolleege ja nii, valdavas osas, ka meil. samas ei paindu mu keel mõne auväärse kolleegi suhtes seda kasutamast.

olen sotsiaalselt liigtundlik, seega palun selgitage, mis on tänapäevane norm? millal juba võib? kas peaks eelnevalt kokku leppima nagu vanasti kombeks oli? muidu tunnen jätkuvalt nagu oleks põrandalapiga vastu vahtimist saanud, kui suvaline rüblik mind ringi kamandab.

elu on selline

ühiskonna rakuke taas löögi all. kui nädal tagasi olid programmis autosaltod, siis kuna see on nüüd käpas, on menetluses ettevalmistused jaotumiseks erinevate linnade vahel.
mida kõike tähelepanu võitmiseks ei tehta!
projekti edukuse prognoos 60%.

külastasin oma vana kooli ning suurest heldimusest andsin avalduse magistriõppesse. kompensatsioon või siduvate suhete otsimine?

naudin üksindust meeletult ning võimaluse avanedes manustan ampsude kaupa:

vedelen sündsusetult kaua voodis.
kõnnin toast tuppa.
nikerdan põhjalikult maiusroa kallal, mida pirtsakad kodused rändtirtsud isegi ei hoomaks.
söön kõik ära.
koristan garderoobi. terve päeva.
nokin nina ehk tegelen kõikvõimalike enesepoputustega.
taasleiutan iseennast.
liialdan kõigega samas koonerdan suhtlusega.

üksi.
see on nagu luksuskaup.

kuid kas üksindus on mõnus ka mitmeaastases mõõtkavas?
ei mäleta. kogu aeg oli tempo peal.

Edit: projekti edukuse korrigeeritud prognoos 90%. jälgige uudiseid

resolutsioon

tähistasin puhkuse algust ning korraldasin kohtumise oma elu varjatud osaga (loe: tuhnisin oma riidetagavarades). rõõmsas jällenägemistuhinas otsustasin, et ma ei vaja ühtegi sporditarvikut vähemalt jõuludeni.
tuletage mulle seda meelde kui mind himural pilgul spordipoes särgikuid näperdamas leiate!