Väärtuskonflikt

Tuttav jookseb erutununa minu juurde ja teatab, et sai just tasuta koti. ???
Nimelt olevat ta tahtnud mingit kotti osta ja see olla poes olnud 50% allahindlusega. Kõrval olnud aga mingid teised kotid, mis olla olnud koguni 70% alla hinnatud. Ja siis ta nihverdanud selle 70% allahindluse sildi ihaldatud kotile ja läinud sellega tähtsalt kassasse. Kassatädi oli siis võtnud kõik alarmid küljest ära ja alles selle peale avastanud, et tema kassas ei saagi teha 70% allahindlust vaid mu kotihimulisel tuttaval tuleb minna korrus allapoole ja maksmine sealses kassas ära õiendada. Abivalmis müüja pakkinud koti kenasti ära ka.
Ja mida tegi selle peale mu tuttav? Tuhises poest välja ja kilas järgmisel päeval õnnest õhetades kõigile sellest, milline suur vedamine teda tabanud!!!

Jah, ausõna, olen ise ka esimeses ja teises klassis koos pinginaabriga poes kommikottidesse näpuga auke uuristanud ja sealt komme taskusse ajanud ja ühel korral keskkooli ajal ka pontšikuvirutamisega häbiväärselt vahele jäänud. Tagantjärele ei oska ma ühegi sellise seiga kohta seletada, miks mul neid vaja oli: kõikidel juhtudel oli mul nende asjade ostmiseks raha olemas. Eeldatavasti olin piisavalt loll, et a) tajuda oma teos midagi muud kui põnevust b) olla võimeline oma teo tagajärgi nägema. Hiljutises vestluses teatas tuttav psühholoog, et lapse ja teismelise aju areneb oluliselt kauem, kui me arvame. Ja et alles umbes kahekümnendate keskele jõudes on ajus välja arenenud piisavalt tugevad seosed teo ja pikaajaliste tagajärgede vahel. Sellest siis eeldatavasti ka selline thrill-seaking käitumine.
Aga mu tuttav on pea 40!?!? Kas on mõju avaldanud aastatepikkune savutamine või on tegemist mingi olulisema puudega aga ta keeldub oma teos midagi valet nägemast. Pigem peab müüjat lolliks tohmaniks ning on uhke, et ta nii ägeda asjaga hakkama on saanud.