Jane Birkin’i kontsert

Jalutuskäigul Pariisis möödun päevinäinud väljanägemisega teatrist nimega Palace. Hiljem muidugi selgub, et tegemist on omaaegse Pariisi kõige ägedama ööklubiga üldse aga hetkel paistab punane ukseava keskmiselt räämas ja suhteliselt hüljatud. Afišš teatab lakooniliselt, et Jane Birkin. Kas tõesti a) on ta veel elus ja b) esineb c) siinsamas ja d) täna õhtul? No vaevalt mul elus teist korda tuleb juhust ühe 60-ndate sekspommi etteastet näha, seega otsustan pühendada talle paar tundi oma pühapäevaõhtust.
Šõu algab kohe kui sisenen välisuksest. Kogu ümbrus muutub glamuurseks ja mind juhatatakse kaunisse art deco stiilis kontserdisaali. Järgneb prantsusepärane saaliteeninduskorralduse etteaste, kus kedagi ei lasta mööda saali omapead uitama vaid iga seltskond/külaline saab lillas kostüümis saatja, kes teenib kohalejuhatamise eest jootraha, mille poetab oma maitsekasse musta rahakotikesse. Kui kõik külalised paigaldatud, korjab juhtiv kohtadelejuhataja maitsekad rahakotikesed kõigi lillade daamide käest kokku.
Vahetult enne kontserdi algust ilmub saali gigantne helendavates rõivastes ”tuleohutus”-atleet, kes asjalikult kogu saalis ringi asjatab. Skeptikuna kipun arvama, et tegemist on šõu elemendiga: liiga suur ja silmatorkav on kogu see osa etendusest. Kohe peale helendava atleedi lahkumist asuvad turvateenistujad oma kohtadele pingiridade vahedes ja ukseavades. Nende üks ülesannetest on valvata pildistamist ning seda nad ka usinasti teevad: mitte keegi ei lahku salapildiga! Pildistamise edukaks vältimiseks asjatavad turvikud kontserdi jooksul pingiridade vahel kummargil ringi nii et kohati tundub nagu karjatataks saalis mingeid vilkaid uudishimulikke kühmloomi.

Jõuan veel silmitseda publikut, kelleks on vanem-keskealine prantsuse keskklass, kui juba hakkabki kusagilt lavasügavusest kõlama ”Fuir le bonheur de peur qu'il ne se sauve” ning seal ta ongi .... klassikalise lastenäidendi nõid a la Hansuke ja Greteke(!)
Kes k***t on selle kriiskava kleebitud naeratuse ja lõtvunud nööridega marioneti siia pensionile lisa teenima saatnud??? Ja mis tõbi teda vaevab? Reuma? Artroos? Radikuliit? Laulu lõppu tähistav kummardus toob selguse: proua JB, sest tema see tõesti on, on lihtsalt maani täis!
Esialgu tundub, et saatekvartetil on ettekandele tulevatest lauludest pisut teistsugune arusaamine aga ühiste pingutustega jõutakse juba teise laulu lõppu enam-vähem üheaegselt. Taarumine ja huilgamine laval küll jätkub ja pead seinale toetades mõtlen kurvalt oma 45 EURisele investeeringule ja kahele eesootavale tunnile. Õnneks saab vähemalt silma looja lasta! Huvitaval kombel on sellel maagiline efekt ja laulud muutuvad nõksu paremaks. Ca viiendaks lauluks saavad proual häälepaelad sõlmest lahti ja nüüd liigutakse jõudsalt ülesmäge. Pingutus paistab proua JB enesetunnet klaarimaks tõmbavat ja ka juhtmete ning omaenese jalgade otsa koperdamised muutuvad graatsilisemaks. Umbes poole tunni jagu on kontserdist juba möödas kui taipan, et olen asunud proua JB omapärast etteastet nautima.
Et liiga hea ei hakkaks, reostavad kontserdi teist poolt tänuavaldused. Algust tehakse varakult ning esialgu on kõik mõistetav: tänatakse kontserdikorraldajat, saaliomanikku, bändiliikmeid jne. Peale ammulahkunud Serge Gainsbourg’i tervitamist libiseb aga asi käest ning nüüd saavad tänatud ka riietega varustajad, kes on tarninud prouale silmatorkavalt tüseda mehe vesti, väga põhjalikult sissekantud püksid, lipsu ja kortsus pluusi (provided by Lou). OMG! - Juuksurgi sai tänatud! See viimane tänuavaldus on vist isegi kasulik, sest nüüd teavad külastajad vähemalt selle kutsemeistri villakraasimistöökoda vältida. Enne aluspesuga varustajateni jõudmist saab kontsert õnneks otsa. Milline täpne arvestus!
Teine kontserdipool pakub ka kena lavastusliku üllatuse – laulu Yesterday, yes a day ajal tuleb JB austajate vahele jalutama. Tema liikumist ei saada aga traditsiooniline spotlight vaid prouale ulatatakse hiiglasliku vihmavarju karkass, millele kinnitatud pirnid teda kenasti valgustavad, tekitades vallatu keadpäeva tunde. Lõpu lähenedes muutub proua JB lausa ülemeelikuks ja viskab suurest rõõmust programmi lõppu koguni esimese laulu korduse – selgub, et jumala normaalne lugu!
Tegelikult on kogu lavastus filigraanselt välja töötatud ja hoolimata hääleaparaadi kasinusest valitseb vanaproua saali lausa uskumatu haardega isegi rõdult alla lauldes! Midagi pole öelda – meistrid töös! Tagantjärele mõistan ka kahetunnise kontserdiplaani geniaalsust: esimese pooltunni põhjal ma küll elus enam vaevalt oleks viitsinud JB nime kuuldes sammu aeglustada. Välja arvatud muidugi ebatõenäolisel juhul kui et keegi oleks avaldanud soovi mulle Birkin-bag’i kinkida :) Kahe tunni peale läks aga kõik lõpuks korda: proua sai kainemaks, hääl sai lahti lauldud ja kõik said kenasti tänatud.