Things that you get for being stubborn

Sõidame Liege’i ja asume kesklinna parkimismajas kohta otsima. Lõpuks ometi avastame Yarise, mis ilmutab elu- ja lahkumismärke. Kuna tema kohale on mugavam pääseda tagurdades, seab kallis kaasa auto mugavasti ootevalmis. Manöövrit takistab mingil määral see, et meile on ootamatult ligidale sõitnud äsjailmunud auto ja see ei suvatsegi taganeda, et meile ruumi anda.
Lahkuv Yaris saab hoo sisse ja me asume oma kohale tagurdama. Ootamatult sööstab meie taha tekkinud auto sama koha poole, kuhu me just tagurdame. KK tormab autost välja ja trambib oma õigust nõudes ümber nahaali auto, kuid too pusserdab kasvava innukusega oma autot parkimiskohale.
Kuna KK tegevus ei paista tulemusele viivat, torman autost välja ja sean ennast nahaali auto ette, et ta enam edasi sõita ei saaks. Vaatan läbi klaasi, kuidas proua rooli taga silmad üllatusest punni ajab, samal ajal kui kaks tagaistmele seatud lapsukest ema nahaalsusest õppetundi omandavad. Proua on vahelevõtmisest vist suhteliselt ähmi täis ja üritab läbi esiklaasi räusates tõestada oma eelisõigust sellele kohale. Veenvuse suurendamiseks ajab oma autot koguni kahel korral otse mulle peale. Toetun tõukest tasakaalu kaotades väga raskelt proua kapotile ja vaatlen himuralt esitulesid. KK'l tõuseb selleks ajaks suitsu nii sõõrmeist kui kõrvadest ning tema puhkusehetked kapotil muutuvad üha raskemaks. Jõuan mõelda sellele, mida tagaistmel halisevad lapsed esmaspäeval koolis oma nädalavahetusest räägivad: läksime linna ja siis ema hüppas parkimisjärjekorras ette ja ajas eesõigust omavad inimesed alla.
Paistab, et sama mõte jõuab tagaistmelt ka prouani, sest peale pikemat jõllitamisseanssi ta siiski heitub, lõtvub ja kaob paremaid jahimaid otsima.