Teater

Käisin teatris Kristian Smeds'i Mental Finland'i vaatamas.
Kindlasti tahaksin vähemalt ühes asjas hr Laasikuga nõustuda: tegu on žanriga, mis Eestis tundmatu. Kahjuks.
Lavastus oli midagi sellist, mida enne eriti näinud pole: täis huvitavaid leide, fantastilisi allegooriaid ja kiireid suunamuutusi. Kolme tunni jooksul ei suutnudki end kordagi igavlemas ega tüdinuna leida hoolimata sellest, et vaheaega polnud.
Isegi kaasas olnud tiinekad püsisid kogu etenduse aja ärkvel ja aktiivselt sündmuste kulgu jälgimas, igale musta huumori torkele rahulolevalt kaasa elades.
Kentsakaks julgen lugeda hr Laasiku õnnepuhangut selle üle, et eesti näitlejad lausa grupi täieõiguslikeks liikmeiks loetakse. Tegemist on kandvaid rolle täitvate väga heade näitlejatega rahvusvahelises trupis. Miks nad peaks nüüd siis kuidagi vähemväärtuslikud olema? Ja uskumatu, et ta Klemetsi veesketsi Soome lahe kallaste kliimamuutustega ühendas... ise nägin seda küll pigem allegooriana küllusele, mis esialgsest meelitavusest lämmatavaks laamaks kogunedes kõik enda alla matab.

Etenduse jooksul jõudsin mõelda ka oma hispaanlasest kolleegile, kellele mõni tund varem eesti keele ja elu eripärasid olin tutvustanud. Mõtlesin, kas ta saaks etenduse abil põhjalastest paremini aru või paiskaks see ta pigem sügavasse segadusse. Ei jõudnudki otsusele. Mingu vaadaku ise.