üks lahkumine

jõulu esimesel pühal suri meie akna all väga vana mees.
oma varajasel õhtutunnil saabunud lahkumishetkel oli ta oma pisiautos koos prouaga kuhugi teel. sel korral lõppes aga tee kõnniteeservale pargitud auto küljes.
kui me teda autost väljumas ei näinud, läksid KK ja Š asjaolusid uurima, kuid hoolimata sellest, et mees rooli taga oli ilmselgelt teadvusetu, ei soovinud tema proua arstist kuuldagi. ju ta siis juba teadis ...

oli kurb vaadata kohalesaabuvaid sugulasi, kuid kuna kellaaeg näitas, et jõululõuna on just lõppenud, jääb loota, et neil oli just olnud võimalus hüvasti jätta.

piinlik, et esimese reaktsioonina kippusin küüniliselt arvama, et autojuht on jõululõunal pitsitõstmisega liiale läinud või, et autosse jäämine võib viidata soovile sündmuskohast põgeneda.
vast oli ka keegi kõrgemalt poolt olukorda jälgimas, sest vaevalt see lahkumine vaid plekimõlkimisega oleks lõppenud, kui lahkuja oleks kiirteeni jõudnud.