Blondi seiklused vol 1

Sõidan töölt koju. Teel on tavaline ummik. Vingerdan igavusest autos ringi nagu väike laps, vahetan plaate ja näperdan kõikvõimalikke nuppe. Aegamisi kodu poole nõksudes jään lõpuks vahtima oma GPS’i alust, millest lähtuv juhe auto sigaretisüütajasse ühendatud. Mõtisklen hetke selle üle, et millal ma viimati sigaretisüütajat ennast nägin ning kindlustunnet vähendava vastuseni jõudes, asun autos otsinguid teostama. Lõpuks leian otsitava käetoe laekast (või mis iganes selle nimi on) ja otsustan, et kui vidin juba käes, siis proovin, kas ikka töötab ka. Suskangi süütaja laadijasse ja lülitan sisse. Silmpilkselt põrkub süütaja laadijast välja. Hmh? Ei tööta või? Proovin veelkord. Sama lugu. Sikutan süütaja laadijast välja, et vaadata ehk on vähemalt otsa hõõguma saanud. No ei!
Hõljun pöidlaga ettevaatlikult üle süütaja otsa. Ei mingit kuuma hingust. Lõpuks puudutan ettavaatlikult süütajat. Airaisk, kui tuline!!!
Ehmunult viskan süütaja käest, tundes samal ajal autos õõvastavat inimliha kärsahaisu. Minu kärsahaisu!!! Torkan tulitava pöidla suhu, et teda vaigistada, sest ega ummikust jooksu ikka pääse. Siit edasi võivad kõrvalautodes sõitjad huvi korral silmitseda blondi näpp suus lexusega kodu poole sõitmas J

Kodus räägin oma lolluse itsitades kallile kaasale ja kaasa itsitab õnnelikult kaasa. Mõned päevad hiljem läheme vastuvõtule, kus kaasa mind kangesti innustab oma kogemustest teistele rääkima. Et enda üle naermine mulle eriti piinarikas pole, lõbustangi lauatäit seltskoda oma seiklusega.

Koduteel satub aga kaasa avameelsushoogu ning pihib, et tegelikult on rumal trikk tal endal juba ammu tehtud. Ta lihtsalt ei julenud sellest mulle rääkida.
Kae kaabakat! Mind innustab tola tegema, ise on ammu juba näpu pistikusse torganud! Oleks võinud mind siis vähemalt hoiatadagi, sest miks peaksin ma üleüldse uduski aimata oskama, et sigareti süütaja ka tuline olemata kõrvetada võib. Suitsetaja on meie seast ju siiski tema!