Õhtusöök Abruzzos

Peatusin mõnda aega tagasi sõbratari residentsis Francavillas. FV on nagu ülekasvanud Võsu ses mõttes, et paikneb merekalda serva peal ja tähtsad tänavad jooksevad merega paralleelselt ja kõik nendega ristuvad tänavad lõppevad rannaliivas. Ja tähtsama tänava ääres on kohvikud ja poed jne. No ja mändide asemel on palmid. Muidu on täpselt sama :)

FV on Itaalja mõttes siiski suhteliselt tagasihoidliku suurusega, sestap otsustasime õhtusöögi jaoks suunduda suuremasse naaberlinna Pescarasse. Seal pidi kõvasti restorane olema. Ja tõesti: kogu merekallas oligi restorane täis tipitud kui eeskujulik kringel rosinaid. Kahjuks visati meid sõbratariga esimesest restoranist pikema jututa välja. Grupeerusime ümber ja saatsime teise restorani kõigepealt sõbratari südameprintsi, kellele kohe ka laud leidus.
kuna prints pidi siiski minema autot parkima, tuli meil restorani ikkagi sõbratariga omapead siseneda ja karistuseks saime rändomlaua sissekäigu juures vaatega köögiuksele.
Nüüd algas sõbratari südameprintsi epopöa, sest samal ajal kui me mereandidega maiustasime, oli tema tellinud endale vaid „sole” (eesti keeles väidetavalt merikeel) ilma õli ja saiapuruta. Nii hästi kahjuks ei läinud: printsile toodi õlist ja saiapudist leemendav sole, mille ta kokale tagasi saatis. Mindi uuele katsele ja samal ajal toodi meile sõbratariga risotto. Siis lähenes kelner uue kalaga aga juba ettevaatlikumal sammul taas printsile. No seekord ei olnud tõesti ei õli ega saiapudiga laristatud ja prints valmistus juba peaaegu et ampsama kui avastas, et mingi sääsk või muiduputukas konkureerib innukalt tema õhtueinele ja on enese paremaks kehtestamiseks kõik omad koivad sole'sse toetanud. Viisaka härrasmehena andis prints loobumisvõidu putukale. Selle peale ehmus teenindaja tõsiselt ja üritas printsile ükskõik millist alternatiivi pressida aga prints jäi enesele kindlaks ja näljaseks.
Meie söögid olid patuselt head.