Suvitaja Roomas

Oma itaaljaseikluste lõpetuseks ekslesin päevakese ka Roomas. Kuigi eelmine kord mulle hingematvat elamust ei pakkunud, olid lootused siiski kõrged. Sõbratariga kooskõlastatud programmi kohaselt asusin otsima boheemlaslikku linnaosa nimega Trastevere, lootes eelnevalt põigata ka Via Portesele, mis sõbratarini jõudnud info kohaselt pidi olema üks pädev ostutänav.
Otsustasin VP-le läheneda Piramida metroopeatusest üle jõe kõndides et siis peale poeakende ees ohkamist Trastevere suunas jätkata.
Trampisin reipalt püramiidist mööda silla poole. Igast päevavargaid vahtis paremal ja vasakul jõude, sest parasjagu oli lõunaaeg ning need, kel kõhud juba punnis olid need tänavale päikese kätte peesitama toonud.
Peale minu jalutas tänaval vaid paar koera. Esimene oli suur ja paks aga õnneks mahtusime teineteisest ikka mööda. Tagumine oli küll väiksem aga tal oli mingi mees kaasas. Ja sellele tagumisele koerale ma ei meeldinud kohe absoluutselt: möödaminnes poetas ta oma kihvad õela lõrina saatel minu üleskeeratud püksisäärde. Jahmatusest lasin kuuldavale eksootilist lindu imiteeriva hüüde, mis eemalt lähenevale noormehele puna palgesse ja rõõmsa naeratuse huultele tõi. Koertega kaasas olnud meeskodanik podises midagi teemal, et oih kui piinlik jms ja uuris, et kas ka auk püksis. No tegelt mul oli üks palistuse niit küll katkenud aga ma ei hakanud nende hulludega pikemalt jantima vaid andsin päkkadele valu, et ostutänavale kiiremini kohale jõuda.
Peatselt olingi sillal ning peale silda keerasin oma eelmõnus uneleva pilgu Via Portese poole, et asuda kaubandusasutuste akende väljapanekutega tutvuma. Esialgu paistsid suht kaheksandajärgulised kaubandusasutused, mille väljapanek oleks ehk mu ühele mootorrattahuvilisele sõbratarile huvi pakkunud, sest saadaval oli lettide viisi mootorrattakiivreid ja -saapaid ja -lenkstange ja -rattaid ja -kumme jne. Andsin käigule hoogu juurde ja tõttasin kergejalgselt mööda tänavat edasi sinnapoole, kus lubatud kaubandusasutused pidanuksid paistma. Sammule andis toonust ka via portese suhteliselt mustlaslinnaku sarnane väljanägemine, mis turvatunnet just ei suurendanud.
Garaažimüük aga jätkus: autokummid, -ventiilid, tabamatu otstarbega pritsid jne. Ja siis sai papiga kaetud tolmune endine kõnnitee otsa ja minu seiklused jätkusid puhtalt sõiduteel autode vahel laveerides. Tänavat jätkus veel pikalt mööda mingit kentsakat müüri, mis suuremat osa tänava mõemast küljest kattis. Sekka äraeksinud ristorante. Müür. Garaažiaugud. Lõpuks juba kinninaelutatud garaažiuksed. Ohtralt parkivaid autosid. Ei midagi peale tänavale äraeksinud hispaania turistide, kelle ma õnnestunud lükke abil valesse suunda juhatasin. Lõpuks sai see tänav ja teda kahelt poolt ääristavad müürid siiski otsa. Kokkuvõttes kindlasti tõeline kaubandustänav aga mitte just selline, mida ootasin :D

Igal juhul tegin esimesel võimalusel kannapöörde ja marssisin teist ja turvalisemana tunduvat tänavat mööda kogu tuldud tee tagasi kuni kuulsa jäätiseputkani Trasteveres, kus maiustasin banaani- ja mangojäätisega. Hiilisin jäätist limpsides mööda seda boheemlaslikku linnaosa, saatsin vastikule kolleegile sõnumi oma tegevusest ja asukohast (noh et tal kade oleks) ja paistsin omast arust väikse varba otsani turist, kuni järgmine eksleja minu kompetentsile panuse tegi. Situatsioon oli iseenesest totter, sest kui minu juurde tormas hingeldav daam, et küsida, et kas ma inglise keelt oskan, oleks olnud ju totter talle valetada, et ei oska. Isegi juhul kui võiks eeldada, et ta ei teostanud uuringut trasteveres luusivate inimeste keskmisest keeleoskusest eksole. Eeldatavasti soojast päikesest uimasena, ei jaksanud ma millegipärast lisada, et kuigi ma olen võimeline inglise keeles suhtlema, ei tee see mind põrmugi kompetentsemaks ümbruskonna ländmarkide asukohtade suhtes.
Igal juhul läks proua koledasti õhinasse, et ma nii tark olen ja luges mulle ette mingeid täiesti tundmatuid kohalikke milestone, mis tal kindlasti vaja saavutada. Kui ma siis ka lõpuks sõna sain ja talle pihtisin, et ma ei ole kohalik, jäi ta mind nii uskumatu näoga vaatama, et mul hakkas tast peaaegu kahju :D

PS hiljem kui olin oma seikluste sõbrataridele kirjeldamisega jõudnud Via Porteseni, kilkas üks nendest üllatunult et mitte öelda kahjurõõmsalt:
hahaa!!! see on seesama koht, kus meie seiklesime, kui me trasteveret üles ei leidnud?:D
aint me lähenesime teiselt poolt, kõigepealt oli müür, siis motikaosad, siis sild ja lõpuks püramiid.
see on nädala nali mu meelest, et me suutsime SAMASSE kohta ära eksida:P

muutusin väga kahtlustavaks ning pöördusin teed juhatanud sõbratasi poole järelepärimisega, et kas tal on ehk nende VP päevavarastega mingi diil, et ta aegajalt saadab neile põhjamaiseid daame silmarõõmuks.
Mitte mingit ülestunnistust ei järgnenud.