Famiglia italiana

Mingil hetkel Francavillas kolades, tuli sõbrataril väljakannatamatu isu kirsse sööma minna. See tähendas ühtlasi järgmisesse naaberkülla kihutamist ja ka sõbratari südameprintsi itaaljapere rüppe sukeldumist. Hakatuseks oli esindatud vaid lahe-muhe paps, kes ajas üle keskmise ratsionaalset juttu kirsside mõjust seedimisele ja avaldas mulle tohtut mulje oma jalatsikollektsiooniga. Nimelt oli tal garaažis 4-5 riiuliga kingariiul tööjalatsitega, kust võis leida kõikvõimalikke kummikuid ja sandaale ja muidutosse/kosse. Vähemalt 15 paari viinamarjaistanduses kõõlumise jalatseid tundus seal olevat. Väga šikk mu meelest.
Siis saabus pere-ema, kes oli täpselt nii sõbralik, kui ma arvasin. Kuigi me mõlemad arvasime,et me suudame prantsuse keeles rääkida, ei olnud meie prantsuse keeled omavahel ühilduvad ning seega piirdusime kehakeele ja miimikaga. Oh, ja siis me läksime tuppa ja seal pesitses perekonna kurikuulus õelustükk ehk vanaema. Millegipärast oli mul aga vanaemale uskumatu mõju, sest ta vaatas mulle särasilmil otsa ja mulle tundus, et kui kõndimisraam vähegi kannataks, kargaks ta mulle lihtsalt kaela. Ja siis ta jälitas mind igas suunas, kuhu ma ka pagesin. lõpuks hakkasin lihtsalt keset tuba seisva posti ümber kõndima, et teda maha raputada, sest tema dialektist ei saanud ma silpigi aru ja kuna see tilluke nüanss temani ei paistnud jõudvat, üritas ta muga visalt vestlusse asuda. nii püsis ta mul visalt kannul ise heldinult pobisemas, et oh kui imeliselt ma kõnnin, nimetas mind bambinaks (ca lapsuke) jne.
Päris mitu tiiru tegime ümber posti :)

Kui vanaema oli ära väsitatud, võtsime kaasa hunniku kirsse ja taganesime tagasi FVsse
Järgmise päeva õhtul läksime uuele katsele printsipere rüppe ja keerasime lambašašlõki kõrvale sõbratariga kahe peale naabrimehe (vms sugulane) toodud veini keresse. Väga hea oli. Superhea oli tegelikult.
Laual vedeles ka pool sea tagumist külge, millest oli hõrk sink valminud ja mingi hetkel sattus printsi isa selle juures pisut tsüklisse. Muudkui lobises teistega ja lõikas aga uusi singiviile ja ladus neid minu taldrikule. Lõikas ja ladus. Lõikas ja ladus. Sõbratar pidi talle 2 korda ütlema, et ma olen juba päris kindel et mulle jätkub. Kui see info lõpuks pereisani jõudis, viskas ta singi nagu ussist nõelatuna lauale ja keegi seda rohkem ei puutunud.
Hea sink oli.
Laua ümber kees hoogne pereelu, mille käigus vehiti käte, jalgade ja šaslõkivarrastega, arutleti erinevate asjade üle, räägiti rasedate raskest elust (päevane suursaavutus oli pesupesu), lõunaks valmistatud toitudest (seepia), küsiti minu käest, et kuidas mulle nende pereelu meeldib ja siis pandi jälle hoolega itaalia keeles edasi.

Kohalik lapsjumal arvas, et peaks kassile ka šašlõkki pakkuma aga tema õnnistatud olekus ema jäi eriarvamusele. Samas kass oleks väga nõus olnud.
Kuna kass ja laps oma plaanist väga kergelt loobuda ei tahtnud, asuti mõlemaid kasvatama: õnnistatud olekus daam sööstis uskumatult vilkalt kassile jalaga virutama, mis kassi kärme reaktsiooni tõttu mitmel korral õnneks ei läinud enne kui ta minu tooli alla lippamisega pisut hilines ja sai sellise nätaka, mis paiskas ta avstu minu tooli nii, et tool kõikus.
Laps sai samal ajal teise lauas viibinud suvalise daami käest nahutada. Kummaline oli asja juures kõikide osapoolte reaktsioon: ema ei teinud mitte kõige vähematki välja, et ta last klobitakse. Ta isegi ei vaadanud lapse suunas, sest oli parajasti kassipeksuga ametis. Kordaläinud kassijahi järel kõndis joonelt kööki. Lapsuke hoidis peale tädi käest saadud koosat natuke kannikast kinni aga siis lidus juba muude asjatoimetuste järel ringi. Ka tema ei pööranud emale kui võimalikule toetajale mingit tähelepanu. Kass paistis ka regulaarsete saunadega harjunud olevat ja luusis peatselt taas koduselt ringi.
Mõne aja pärast tulid lapsed (seal oli ka pisut suurem tüdruklaps) tagasi vanaema ratastooliga ringi kärutades. Kõik vaatasid leebe ükskõiksusega pealt kuidas ta ratastooliga tagurpidi peenrasse veeres. Keegi ei tõtanud "päästma".

Siis sõime veel kirsse ja sõitsime tagasi rooma.
Kogu tagasitee võitlesin kultuurišokiga, kuni otsustasin võtta kohalikke kassipidamiskomnbeid raseduse kõrvalnähtudeks ja lapsepeksu kultuurierinevuseks.