Tagasi kodus

Sõidan liftiga üle pika aja Eesti kontorisse. Mõned kuud tagasi on paar korrust allapoole kolinud riigiasutus, kel palju erakliente vaja vastu võtta.
Lift avabki riigiasutuse korrusel uksed ning osad kaassõitjad väljuvad. Peale kargab aga väljaveninud püksipõlvega suvine proua ning kamandab kaasa ka endast noorema meeskodaniku.
Oletan, et ehk proua ei pannud tähele, et lift suudub ülespoole ja ei ole huvitatud tervele majale tiiru tegemistest. Sestõttu ütlen talle, et see lift suundub praegu ülespoole.
Proua nähvab mulle: Ja no mis siis!!! Eks ta pärast sõidab siis allapoole!

Olen tumm kui surnd kala. Või tegelikult vist mõmisen midagi endalegi arusaamatut.
Lõpuks saan suust midagi a la „ ei noh, pole tänu väärt“
Kontorisse jõudes tunnen, et käed värisevad.
Tere tulemast kodumaale.