Blondi seiklused vol 3

Oma lühikesel Eestivisiidil peatun sõbratari kesklinnakorteris. Eeskujulik sõbratar on enamuse ajast tööl ja nii eraldatakse mulle komplekt võtmeid, millega ise sisse-välja pääsen. Ent võtmetega käib kaasa hoiatus, et välisukse luku ja võtme omavaheline läbisaamine on väga muutlik ja seega võib ette tulla päevi, kui nad omavahel kuidagi klappida ei taha.
Kolmandal päeval jään äkitselt autotuks ning nii lippan „kodu“ poole eluesimest korda teisest suunast kui autoga sõites.
Jõuan ukseni ning voila! Võti ja lukk ongi riius. Muugin hoolega. Ei miskit. Peale 5-minutilist pusimist helistan nõutult sõbratarile ja teavitan teda uuest tülist. Kuna sõbratar ja teine, sõbralikum võtmekomplekt on messil, ei ole lootustki, et keegi mind päästma saabuks. Seega soovitab ta naabrite üksekelli helistada, kuni keegi mind sisse laseb.
Et sõbratari korterinumber on seitsmendas kümnes, tiristan hoolega tema numbrile eelnevate ja järgnevate korterinumbritega ning imestan kangesti, kui majarahvast kohe mitte keegi kuuldele ei tule. Naabrinaine pidi ometigi enamuse ajast kodus passima!
Uurin igaks juhuks läbi koridori ukseklaasi paistva lähima korteri ust, et kontrollida, kas ma sinna juba olen helistanud ja loen sealt korterinumbriks 45.
45?
Mismõttes?
Heidan kontrolliva pilgu ukse kohale kinnitatud sildile trepikoja korterinumbritega ja saangi kinnitust, et olen tungimas trepikotta, milles korterid kaugelt väiksemate numbritega kui mina soovinuks.
Kaalun olukorda ja tülitan saatust järjekordse tänuavaldusega, et ta kedagi koridori tegelikest asukatest minu pusimise ajal koridoriuksest sisenema/väljuma ei saatnud, sest siis oleks ma ju ukse vahelt sisse lipsanud ja vale korteriust muukima läinud!
Korjan oma kodinad kokku ja astun asjalikult järgmise trepikojani, mille uks avaneb kui õlitatult.