nivelleerumine

olen nüüd juba pikemalt koduses Eestis viibinud ja paistab, et ka täiesti kodunenud: koolitusfirma, kes kutsub mind kallile koolitusele, millel ma olen juba osalenud, saadetakse viisakalt aga kindlalt oma andmebaasidega tutvuma. pank, kes soovitab mul priviligeeritud staatuse säilitamiseks oma pere samasse panka tuua samuti (mu pere juba on seal pangas).

taas suudan vabalt kaasinimese murest või äpardusest üle vaadata: ei erutu, kui proua, kes tähtsa näoga viru keskuse ees tatsab, endal parema kanna külge kleepunud silt numbriga 39 minu abipakkuva vihje peale teatab, et no jissand juumal kjull, mina tean! mina just niimjoodi tahangi! jättake mind juba rahulje!
vabandan.
tegelased, kes liftiga vales suunas sõidavad, võivad minu poolest vabalt ka katusel mõne tiiru ära teha! andku tuld

raamatupoes otsin pikalt üht raamatut ja ei leia kohe absoluutselt. kui müüja mul järel käima hakkab ja visalt abi pakkuda üritab, võtan seda hoopis kui rünnakut: jäin vist tavaostja kohta liiga pikalt vahtima, seega tahan arvatavasti a) tasuta lugeda b) mõne rampsi kotti ajada c) mõne tema kallistest raamatutest ära mäkerdada! ja kuigi ma ise otsitavat raamatut ikka veel ei leia, siis tema käest abi ka ei palu! trambin tähtsa näoga minema ja imestan iseenda käitumise peale silmad peast.

kuidas see kaitsesse minek nii kiiresti juhtus? ei tule sellisest käitumisest ju erilist head tunnet sisse?

kui vapiano kassapiiga mulle teatab, et mul on väga ilus kleit, olen õnnelik ja täis imetlust: kuidas ta suudab sellist positiivsust säilitada? kaua ta juba selllisena seal vastu on pidanud?