seisus kohustab

5.18.2009

Kevadised seiklused

Tuleb tunnistada, et ega ma ei tea isegi seda, mis ta nimi on, sest selliste banaalsuste peale meil aega lihtsalt ei jäänud.
Kohtusime Brüsseli kõige armsamas pargis nimega Ten Bosh. Märkasin teda, kui ma pargipingil Saadi Roosiaeda lugesin ja tema minust enesekindlal kõnnakul mööda kõndis. Mõlemad tegime viisakalt näo, et polnud teineteist märganudki ja nii olin ta juba unustadagi jõudnud ja Saadi filosoofilistestesse aruteludesse naasnud, kui ta ootamatult teisel pool minu pinki taas välja ilmus ja end nitševoo-näoga minust 10 cm kaugusel ringi vaatama sättis. Hetk hiljem istus ta juba minu kõrvale pingile ja siis me mõnda aega silmitsesime möödujaid ja aretasime meie-tunnet. Kuna meid eraldas mu mahukas käekott, siis tegi ta elegantse manöövri paiknemaks minu paremalt käelt vasakule. Kargas pingilt, tatsas asjatundliku näoga põõsasteni, kikitas linnulaulu peale kõrva ning pöördus siis aeglaselt ja ringutades minu pingi poole tagasi sättis end täiesti loomulikul ilmel mu vasakule käele. Ja siis läkski lahti! Et mind polnud keegi kunagi varem üritanud pargis heaks võtta, tabas vallapääsenud suur emotsioonipuhang mind veidi ootamatult. Kõik tuntud meelitamise ja meeldimistehnikad võeti põhjalikult läbi!
Enne kui ma end korralikult kogudagi jõudsin sai kell niipalju, et pargivahid asusid parki ööseks sulgema ja nende vilistamise saatel me vastristunud teed taas lahku läksidki. Aga kirg oli vist ikka suur olnud - kuidagi väga löödud moel jäi ta sinna pargipingile mulle järele vaatama. Eks tal oli muidugi ka põhjust oma tegude üle järele mõelda, sest täiesti kindlalt on tal kusagil keegi päris oma, kelle peal kõik see vilumus omandatud.

Ma nüüd paar nädalat ei saa aega sinna parki tagasi minna aga kui juhtute teda kohtama, tervitage minu poolt. Tundemärgid: kenasti väljajoonistunud tumepruun "selgroog" ja "ribid". Nina ja esikäpad valged. Neljavärviline ja seega suhteliselt suure tõenäosusega emane. Natuke Triinust suurem. Vasema esikäpa välisel küljel märgatav arm.



Epiloog.
Et kodus Triinue mitte vahele jääda, desinfitseerisin autos kiirelt käed ja sättisin koju jõudes kiiresti nii riided kui ennast pessu. Ka vaktsineerimispassi ajakohasus oli meil ju kontrollimata jäänud.

Sildid: , ,

1 Comments:

  • At 28.12.09, 21:04, Blogger Murakas said…

    Ma juba jõudsin mõelda väga kummalisi mõtteid, aga üllatav ja tore lõpp, tänud, selle muheda jutu eest mis mu suunurgad kergelt ülespoole tõstsid :)

     

Postita kommentaar

<< Home