Famiglia italiana

Mingil hetkel Francavillas kolades, tuli sõbrataril väljakannatamatu isu kirsse sööma minna. See tähendas ühtlasi järgmisesse naaberkülla kihutamist ja ka sõbratari südameprintsi itaaljapere rüppe sukeldumist. Hakatuseks oli esindatud vaid lahe-muhe paps, kes ajas üle keskmise ratsionaalset juttu kirsside mõjust seedimisele ja avaldas mulle tohtut mulje oma jalatsikollektsiooniga. Nimelt oli tal garaažis 4-5 riiuliga kingariiul tööjalatsitega, kust võis leida kõikvõimalikke kummikuid ja sandaale ja muidutosse/kosse. Vähemalt 15 paari viinamarjaistanduses kõõlumise jalatseid tundus seal olevat. Väga šikk mu meelest.
Siis saabus pere-ema, kes oli täpselt nii sõbralik, kui ma arvasin. Kuigi me mõlemad arvasime,et me suudame prantsuse keeles rääkida, ei olnud meie prantsuse keeled omavahel ühilduvad ning seega piirdusime kehakeele ja miimikaga. Oh, ja siis me läksime tuppa ja seal pesitses perekonna kurikuulus õelustükk ehk vanaema. Millegipärast oli mul aga vanaemale uskumatu mõju, sest ta vaatas mulle särasilmil otsa ja mulle tundus, et kui kõndimisraam vähegi kannataks, kargaks ta mulle lihtsalt kaela. Ja siis ta jälitas mind igas suunas, kuhu ma ka pagesin. lõpuks hakkasin lihtsalt keset tuba seisva posti ümber kõndima, et teda maha raputada, sest tema dialektist ei saanud ma silpigi aru ja kuna see tilluke nüanss temani ei paistnud jõudvat, üritas ta muga visalt vestlusse asuda. nii püsis ta mul visalt kannul ise heldinult pobisemas, et oh kui imeliselt ma kõnnin, nimetas mind bambinaks (ca lapsuke) jne.
Päris mitu tiiru tegime ümber posti :)

Kui vanaema oli ära väsitatud, võtsime kaasa hunniku kirsse ja taganesime tagasi FVsse
Järgmise päeva õhtul läksime uuele katsele printsipere rüppe ja keerasime lambašašlõki kõrvale sõbratariga kahe peale naabrimehe (vms sugulane) toodud veini keresse. Väga hea oli. Superhea oli tegelikult.
Laual vedeles ka pool sea tagumist külge, millest oli hõrk sink valminud ja mingi hetkel sattus printsi isa selle juures pisut tsüklisse. Muudkui lobises teistega ja lõikas aga uusi singiviile ja ladus neid minu taldrikule. Lõikas ja ladus. Lõikas ja ladus. Sõbratar pidi talle 2 korda ütlema, et ma olen juba päris kindel et mulle jätkub. Kui see info lõpuks pereisani jõudis, viskas ta singi nagu ussist nõelatuna lauale ja keegi seda rohkem ei puutunud.
Hea sink oli.
Laua ümber kees hoogne pereelu, mille käigus vehiti käte, jalgade ja šaslõkivarrastega, arutleti erinevate asjade üle, räägiti rasedate raskest elust (päevane suursaavutus oli pesupesu), lõunaks valmistatud toitudest (seepia), küsiti minu käest, et kuidas mulle nende pereelu meeldib ja siis pandi jälle hoolega itaalia keeles edasi.

Kohalik lapsjumal arvas, et peaks kassile ka šašlõkki pakkuma aga tema õnnistatud olekus ema jäi eriarvamusele. Samas kass oleks väga nõus olnud.
Kuna kass ja laps oma plaanist väga kergelt loobuda ei tahtnud, asuti mõlemaid kasvatama: õnnistatud olekus daam sööstis uskumatult vilkalt kassile jalaga virutama, mis kassi kärme reaktsiooni tõttu mitmel korral õnneks ei läinud enne kui ta minu tooli alla lippamisega pisut hilines ja sai sellise nätaka, mis paiskas ta avstu minu tooli nii, et tool kõikus.
Laps sai samal ajal teise lauas viibinud suvalise daami käest nahutada. Kummaline oli asja juures kõikide osapoolte reaktsioon: ema ei teinud mitte kõige vähematki välja, et ta last klobitakse. Ta isegi ei vaadanud lapse suunas, sest oli parajasti kassipeksuga ametis. Kordaläinud kassijahi järel kõndis joonelt kööki. Lapsuke hoidis peale tädi käest saadud koosat natuke kannikast kinni aga siis lidus juba muude asjatoimetuste järel ringi. Ka tema ei pööranud emale kui võimalikule toetajale mingit tähelepanu. Kass paistis ka regulaarsete saunadega harjunud olevat ja luusis peatselt taas koduselt ringi.
Mõne aja pärast tulid lapsed (seal oli ka pisut suurem tüdruklaps) tagasi vanaema ratastooliga ringi kärutades. Kõik vaatasid leebe ükskõiksusega pealt kuidas ta ratastooliga tagurpidi peenrasse veeres. Keegi ei tõtanud "päästma".

Siis sõime veel kirsse ja sõitsime tagasi rooma.
Kogu tagasitee võitlesin kultuurišokiga, kuni otsustasin võtta kohalikke kassipidamiskomnbeid raseduse kõrvalnähtudeks ja lapsepeksu kultuurierinevuseks.

Õhtusöök Abruzzos

Peatusin mõnda aega tagasi sõbratari residentsis Francavillas. FV on nagu ülekasvanud Võsu ses mõttes, et paikneb merekalda serva peal ja tähtsad tänavad jooksevad merega paralleelselt ja kõik nendega ristuvad tänavad lõppevad rannaliivas. Ja tähtsama tänava ääres on kohvikud ja poed jne. No ja mändide asemel on palmid. Muidu on täpselt sama :)

FV on Itaalja mõttes siiski suhteliselt tagasihoidliku suurusega, sestap otsustasime õhtusöögi jaoks suunduda suuremasse naaberlinna Pescarasse. Seal pidi kõvasti restorane olema. Ja tõesti: kogu merekallas oligi restorane täis tipitud kui eeskujulik kringel rosinaid. Kahjuks visati meid sõbratariga esimesest restoranist pikema jututa välja. Grupeerusime ümber ja saatsime teise restorani kõigepealt sõbratari südameprintsi, kellele kohe ka laud leidus.
kuna prints pidi siiski minema autot parkima, tuli meil restorani ikkagi sõbratariga omapead siseneda ja karistuseks saime rändomlaua sissekäigu juures vaatega köögiuksele.
Nüüd algas sõbratari südameprintsi epopöa, sest samal ajal kui me mereandidega maiustasime, oli tema tellinud endale vaid „sole” (eesti keeles väidetavalt merikeel) ilma õli ja saiapuruta. Nii hästi kahjuks ei läinud: printsile toodi õlist ja saiapudist leemendav sole, mille ta kokale tagasi saatis. Mindi uuele katsele ja samal ajal toodi meile sõbratariga risotto. Siis lähenes kelner uue kalaga aga juba ettevaatlikumal sammul taas printsile. No seekord ei olnud tõesti ei õli ega saiapudiga laristatud ja prints valmistus juba peaaegu et ampsama kui avastas, et mingi sääsk või muiduputukas konkureerib innukalt tema õhtueinele ja on enese paremaks kehtestamiseks kõik omad koivad sole'sse toetanud. Viisaka härrasmehena andis prints loobumisvõidu putukale. Selle peale ehmus teenindaja tõsiselt ja üritas printsile ükskõik millist alternatiivi pressida aga prints jäi enesele kindlaks ja näljaseks.
Meie söögid olid patuselt head.

Berliinis

Mõni aeg tagasi oli mul au osaleda IT & teadmuse juhtimise konverentsil, mis oli põnev üritus sellepoolest, et sain tuttavaks kõikide inimestega, kes on võimelised väga igavaid asju andunult tegema ja lisaks sellele nende üle tunde ja aastaid arutlema. Respekt.

Berliinis ma enne väga palju käinud polnud ja seepärast võtsin asja põhjalikult ette ja käisin vaatasin kõik Brandenburgi väravad ja riigipäevahoone ja unter den lindeni korralikult üle.
Manöövrite käigus jalutasin läbi õhtuse pargi ning kohtusin jäneste perekonnaga. No hea küll, meil siin Brüsselis ka silkavad jänesed hämaruses igal muruplatsil ja rebased kihutavad koduukse ees üle tee aga see Berliini jäneseperekond oli ennast seadnud kahe meetri laiusele mururibale, millest ühel pool tormas katkematu autodevool ja teisel pool olin mina koos jooksvate ja jalgrattaga sõitvate berliinlastega.
Perepea aka kõige suurem nende seast teeskles alguses puujuurikat aga kui ma talle peaaegu varbale astusin, sõi mõtliku näoga ristikut edasi ja ei teinud sellist nägugi, nagu peaks mind kartma vms.
Tahtsin ilgelt neist pilti teha aga just siis kui ma oma telefon/kaamerat kotist otsisin, keeras metsarajalt minu poole mingi meeskodanik ja kuna ta mind kuidagi kentsaka näoga vaatas, mõtlesin, et tühja see jänes! Mul on siiski suhteliselt hea telefon. Surusin telefoni kotti tagasi ja vantsisin edasi.
Igal juhul on see park neil seal keset linna väga kift ja üldse meeldis mulle Berliin sedavõrd, et ma võiks seal lausa elada.