garaažimüük ja selle tagajärjed

nädalavahetused on siin mõnusad.
esiteks käivad kõik välja söömas. teiseks saab ilusate ilmadega korraldada väljasõite.

eelmisel nädalavahetusel sättisime end ixelles'i ühte kohvikusse brunchile. kuni me lõpuks kohale seiklesime, olid teised suutnud juba tellimuse sisse anda ning nii pidime tükk aega teenindaja tähelepanu eest võitlema. pausi täitmiseks tutvustas üks vilunud kohalik meile ümbruskonna nähtavaid vaatamisväärsusi ning üks minu tähelepanu paeluvatest märksõnadest oli kahtlemata kombinatsioon "normaalne kingapood".

olles nimelt mõnda aega kohalikus kultuuriruumis ekselnud, olen oma kingavarustuse pärast juba päris murelikuks muutunud, sest suured kaubamajad pakuvad gigakräppi ning lisaks sellele võib louiza pealt leida muuseumpoode (kingapaar ca 500 EUR), mis on küll veetlevad aga mitte väga ostupalavikku põhjustavad.

ühesõnaga fokuseerisin pilgu ning suunasin ettenäidatud majale.
õnneks saan prantsuse keelest vähemalt sel määral aru, et tuvastada poodide tüüpe ja seega ei jäänud ma piinlikusttekitavalt kaua kõrvalasuvat kalapoodi (vms) imetlema vaid leidsin õige luugi üles. luuk aga meenutas äravahetamiseni omaaegseid taara vastuvõtu punkte. sildid luugi peal aga kuulutasid suuri brände väikeste hindadega. noh, elame, näeme!

peale edukat hommikusööki võtsime kohe suuna kingapoele ning sees ootasid meid kingamäed! asi nägi tõesti välja nagu garaažimüük koos kõikide nende üksteise otsa laotud kingakarpidega aga see, mis kingakarpide sees oli, avaldas sügavat muljet!
ägedaid brände täitsa tubade kaupa!
hankisin endale kohe kahed kingad ning maksin ntx "fabi'de" eest 1/3 hinnast, mida tallinna kaubamaja julgeb küsida.

panin needsamad fabi'd kohe londonisse jalga ning veetsin kaks päeva kolleegide vaimustusepilves. külmad britid jõudsid koguni selleni, et kui ma ühel hetkel ühe oma kingadest jalast poetasin, virutasid nad selle laua alt lihtsalt ära! ning siis silitasid/patsustasid seda.
ma olen nüüd väga kuum tsikk! nad heietasid minu kingadest ja sealt edasi nende juurde sobivatest sokikestest jne lihtsalt vahetpidamatult!
ristates minu uued glamuursed kingad ja minu eksootilise päritolu minu uue soenguga jõudsid kolleegid lõpptulemusena järeldusele, et ma näen välja täpselt nagu catherine denuve! ma ei saanud küll päris selgelt aru, kuidas see mõte nende peades arenes aga nüüd nad hüüavad mind catherine'ks ning eeldavad, et peaksin sellele reageerima. lõppotsusena teatas mu prantslasest kolleeg, et tema eestlasest tädi* näeb ka alati väga elegantne välja ja seega ärgu ma üleüldse vaielgu.
loodan, et see hullus käib mingi ajutise hälbe alla ja läheb neil järgmiseks korraks üle. aga mine tea, ma ei ole varem endale kingapoest uut identiteeti ostnud.

* üks teine pikem lugu

elagu sa huvitaval ajal*

* hiina needus.

londoni-kontorist lahkuma sättides loen veel delfist viimaseid eesti-uudiseid kui käivitub tuletõrjesignaal. kiirendan lahkumisprotseduure aga arvuti muudkui sünkab ja sünkab...
lõpuks jõuavad tuletõrjurid ka minu tööruumi ning luusivad kõik kohad läbi. lõket ei leia. küll aga vihjavad, et peaksin ammu kadunud olema sealt. luban seda kohe teha.
hetke pärast tulevad tuletõrjurid tagasi ja kontrollivad, kas olen läinud. mulle britid meeldivad: aegajalt on nad nii printsipiaalsed.
väljumisel slämmin ukse lukku nii et seinad värisevad. koridoris kõõluv tõrjur ütleb selle peale, et Ok seal ei paistnudki teil ühtegi tulekollet olevat. huh!
väljapääsu juures hängib kogu ülejäänud töökas kollektiiv ja silmitseb mind kui elule tagasipäästetut. majaesine ja ümbrus on täidetud tuletõrjujatega. neid jätkub koguni fleet street'ilegi.
mõtlen muigega vaesele ületöötanud kolleegile, kes kempsus suitsu tegi, sest muud seal vaevalt olla saab. eestis karjus meie kontori tuletõrjealarm sellise tihedusega, et vihjed kellegi bioloogilisele kellale juba tüütama hakkasid.

noh ja seni kuni ma kanali alt läbi euroopasse tagasi ekslen, on eestis täitsa bardakiks keeranud.
ükski infokanal ülekoormuse tõttu ei funka ning seetõttu hangin inffi eestit külastava endise kolleegiga skaipides. kas te kodueestlased võiksite palun telkut vaadata ja jätta internetiavarused murelikele ekspattidele?

fenomenaalne lahendus

et töötan brüsselis olles kodus, hakkas mingil ajal mind häirima valju müra, mida miski kuri masin mu akna all üha innukamalt produtseeris.
lõpuks asutasin end rõdule vaatlustele. ja mis ma näen:
meie majaesise läheduses oleval tänavanurgal asub linna prügikast (noh -korv tegelikult kuna on sellist elegantset väiksemat kasvu). tegelt teadsin ma tema olemasolust juba enne ka :) selle korvi kõrvale on end parkinud naabri A3. kogu ülejäänud ümbrus on täiesti parkimisvaba. siiani on kõik nii nagu alati, lisaks veel ilus ilm, kuiv ja puhas tänav ning üksikud autod.
nüüd hakkavad ootamatused:
A3 kõrvale, otse esimesele sõidureale, on end topeltparkinud tänavakoristusmasin, mis ongi mind häiriva müra allikaks. tänavakoristusmasinast on end just väljastanud prügiametnik, kelle tegevus mind kohe täiesti sügavalt hämmastama hakkab. prügikäitlemise asjatndja nimelt kangutab parasjagu prügikorvi statiivi pealt maha ning pikka pusserdamise järel kroonib tema pingutusi edu. nüüd haarab ta korvi ja tormab sellega rentsliäärele (tuletame meelde, tänav on ilus, kuiv ja päike paistab). rentsliservale jõudes kallab (tegelikult peaaegu määrib) prügiametnik kogu oma saagi korvist otse tänavale. kenasti puhta tänava kõnniteeääre ligidale. siis asetab prügikorvi korralikult statiivile tagasi.
nüüd kargab lugupeetud prügiametnik prügiauto kõrvalistmele.
auto aga hakkab prügiseks tehtud tänavaäärt hoolega pesema. edasi-tagasi. edasi-tagasi. veelkord. ja veel üks kord. vahepeal viib tuulehookene mõned prügikorvist tänavale kallatud paberid rentsliäärest kõnniteele.
edasi. tagasi. märg pesu. jutid tänaval.
noh, ja siis ongi valmis ning rahulolevad prügiamenikud sahistavad tänavaharjade kahinal järgmise korvini.
istun mõtlikult rõdutoolile ning üritan aru saada, miks seda korvikest ei võiks otse kuhugile prügiauto määratusse kõhtu tühjendada.
minu töö seisab.
päike paistab.
sean end toolil mugavamasse asendisse ja otsustan pühendada hetke kultuurierinevuste analüüsile.

kultuuriprogramm jätkub...

sain täna hakkama kaelamurdva julgustükiga: lubasin endale kallale meeskodaniku, kellest ma potentsiaalselt sõnagi aru ei saanud. meeskodaniku nimi on yves ja ta on glamuurne juuksur glamuurses salongis louiza peal, mis on ka üks glamuurne koht vähemalt hinnakujunduse mõttes.
hakatuseks mind igal juhul yvesi juurde ei lastudki vaid viidi keldrikorrusele ühe teise kauni poisslapse juurde värvimisele. see oli uskumatult pikk protseduur ning lõppes sellega, et mind pandi ühestükkis oma udukuivade juustega maski ja niiske teki alla. s.o peadpidi kraanikaussi siis. belglastele iseloomulikult kestis iga protseduur, mille kohta öeldi "kaks minutit" vähemalt 12 minutit ning seetõttu kestis ainuüksi värvimuutmine (koos teki all lebamisega) 70 minutit. lugesin selle aja peale läbi mitu huvitavat prantsusekeelset artiklit, sest mul lihtsalt oli piisavalt aega iga tundmatu sõna juures muigutada ning tuvastada, mida see antud kontekstis tähendada võiks.

siis talutati mind kõrgematesse juuksehoolduskunsti sfääridesse (s.o viidi trepist üles) ehk yves'i juurde. tegelikult suutis ta end inglise keeles täitsa rahuldavalt väljendada ning seega saime kenasti jutule. vähemalt seni kuni ta kuulis, et tahan sama asja, mis mul juba on. selle peale muutus ta niiiiii õnnetuks, et tegin esmakordselt elus juuksurile järeleandmise ja lubasin pisut salke sisse lõigata. noh, lubati ju et nüüd tuleb sexy jne kõik otse minu pähe! yves läks kohe reipamaks ning kamandas mu seepeale hoopis püsti(!) uskuge või mitte aga pool lõikust toimuski püstiasendis! noh, eks ma olin ta'st üle 10 cm pikem ka aga siiski - püsti?
hiljem, kui salkudeks läks, lasti ikka istuda ka ning siis jagas yves väga harivat informatsiooni, kuidas ma oma uuendatud karvkatet brüsseli karmides tingimustes (überkuiv vesi ja kräpp kliima) ja edaspidi hooldama peaksin. kohati oli küll tunda, et kasvatati metslasest eurooplast aga ega tema ei pidanud teadma, et ma juuksesätitamise vastu erilist huvi ei tunne.

igal juhul jäin lõpptulemusega vähemalt esialgu väga rahule aga eks karm tõde selgub peale esimest pesukorda.

kaubareisija elu

tööasjad ajavad mind korra nädalas naaberpealinna.
viimasel korral unustas sekretär mulle hotelli broneerida ning seetõttu tuli mul glamuurse city crowne plaza asemel ööbida city inn'is, mis asub city asemel hoopis westminster'is tate britain'i taga. öösel sinnapoole seigeldes tuvastasin, kui vaikne on westminster pimeduse saabudes: olime koos rahumeelse prügianalüütikuga ainsad inimesed tänaval.

ah et miks ma ööseks tänavale kõmpima jäin? hakatuseks käisin otsimas mängude poodi british museumi kõrvalt, kuhu täiesti usaldusväärne sõber mind mängujahile saatis. sel korral mängis mängude pood minuga peitust ning õigel aadressil asus hoopis ortopeediliste rinnahoidjate ja logopeediliste tugisukkade kauplus. heitunult vantsisin mööda tänavat ja kuna parajasti oli poodlemisõhtu (kolmapäeviti britis poed kauem lahti) eksisin nii mõnessegi. paistab, et ostutänaval kauplevaid tervisenäksi poode toetatakse tänapäeval kuidagi eriliselt, sest holland&barrett'i poode esines pea iga 10 muu poe kohta üks. ja siis h&b mehed on turunduse asja uurinud ning nüüd leiad pähklid riiulilt, mis teatavad mitte nuts vaid brain food ja kuivatatud puuviljad on muutunud beauty food'iks jne. õnneks pandi ka need varsti kinni ja avatuks jäi viimane safe haven: raamatupood, mis britis teatavasti ikka lahti kuni kella 10 või 10.30ni.
ja seal ta seisiski: minu uus mäng Killer Bunnies and the Quest for the Magic Carrot! minu oma! võite tulla külla ja seda minuga mängida.
kuna võin raamatupoes asjatada niikaua kuni ära aetakse või -viiakse, siis seal ma oma õhtu veetsingi. otsustasin jumala kindlalt ära osta vähemat 20 raamatut, millest kurbmängu tõttu (st ei jaksanud tassida) olin sunnitud loobuma 17st.
seekordne kaubasaak:
esiteks smoke and mirrors neil gaiman'ilt (loomulikult)
teiseks tõeline leid ehk i hate other people's kids adrianne frost'i poolt kirjeldatuna. kuigi lehitsesin vahepeal ka muud väärtuslikku kempsukirjandust, olin kõige suuremas vaimustuses just sellest väljaandest. eks mõned seiklused teiste inimeste lastega ole mind viimasel ajal ettevaatlikuks teinud ja see raamat on kirjutatud otse minu hingele. lisaks veel K ja K ja K hingedele. hmm, huvitav, kas K täht nime alguses kuidagi soodustab nahaalsete rüblikute intolereerimist? peaks nime vahetama või muutuma kapi-rüblikuvihkajaks?
ja lõpetuseks asjalik raamat: live & work in belgium, the netherlands & luxembourg. väga õpetlik. kahjuks paaris kohas ajast-arust: kuigi just välja antud uuendatud uudistrükk, õnnitletakse austriat, soomet jt euroopaliitu saabumise puhul. muud asjad tunduvad ajakohased olevat.

toredate raamatupoodide paiknemine teises linnas mõjub edaspidi kindlasti soodsalt mu pereelule kuna brüsselis on minu jaoks arusaadavas keeltes raamatuid ja nende poode napilt. nüüd saab KK pisut stressivabamas meeleolus minuga jalutama minna, sest tavaliselt haarab ta kaugustes terendavat raamatupoodi tuvastades mu tugevamini käevangu ja hakkab innustunult kõiki üle tee või veel parem kõrvaltänavas asuvaid vaatamisväärsuseid tutvustama. ta teab, et kui ta õige hetke maha magab moodustub väga püsiva omadusega ühend mina+raamatupood. ja ükski kinga/hilbu/kosmeetika/muidunänni pood ei suuda teda sellisesse ahastusse viia, sest ma muutun tundideks täiesti akontaktseks! NB! KK näol ei ole tegemist mingi raamatupõlguriga. arvestades, et võin tunnikese veeta isegi rumeeniakeelsete raamatute poes (proovitud), suhtun ta muresse mõistmisega ning üritan raamatusilitamisega tegeleda siis kui teda läheduses pole.

pealegi asub ainuke suurema ohu allikas brüsselis meie kodule nii piinlikult lähedal, et võin iga kell õhtul kolmetunnise "jalutuskäigu" teha. kontseptuaalselt on see asutus aga veel ägedam kui waterstones või borders. asja nimi on cook & book ja seal saab raamatuid katsuda, uurida, lugeda, muusikat kuulata (nad annavad välja oma plaate), süüa (väga hästi), teatrit vaadata, näitusi külastada. osa kogu kompleksist on aga avatud südaööni! raamatud on sellised ... väga hoolikalt valitud. ei mingit ebateaduslikku kräppi, soolapuhumist ega eneseabi. esialgu käin ainult harda näoga tubades ringi ning säilitan rahulikku hingamist nagu laps ootamatult ilmunud jõulupuud imetledes.

provokatsioon

mulle ei meeldi kui Inno & Irja avaldavad oma isiklikku kirjavahetust kõigile tutvumiseks.
kuna ei suutnud lugeda ühtegi avaldatud isiklikku kirja, mille nende ohvrid neile on saatnud, ei teagi nüüd öelda, kas olen ignorant või degenerant aga võõraste kirjade lugemine on jälk. sellest jälgim on nende teistele ettelugemine või -lugemiseks väljariputamine. kui see on viimane võimalus tõde jalule seada, peab olukord ikka väga nadi olema.
minu elu on õpetanud, et tõde sõltub vaataja positsioonist/paiknemisest olukorra suhtes. kuna mitte kunagi ei saa kaks inimest paikneda absoluutselt samas kohas, on iga inimese tõde pisut erinev. kindlasti on ka kolmandal I'l oma tõde. nii avalik kui sügavalt isiklik. igal juhul on ta rohkem vait.
samas, ise olin loll, et nende blogi uurimas käisin: minu arusaam blogidest on lihtsalt teistsugune ja kuna vahepeal oli poriloopimise teema suhteliselt tagaplaanil, tekkis lootus, et ehk hakkavad taltuma ja tuleb midagi asjalikku. nüüd on see viga korrigeeritud.
jään ootama, kas olen oma arvamuse tõttu kapipede, loll kohtunik, ajakirjanduse sabarakk või mõnda eksootilisemat sorti paaria. I&I ärge magage võimalust maha, siin on inimene, keda vihata!
PS omateada ei tunne neist isiklikult mitte kedagi ja kroonikat loen vaid hetkedel kui viibin ületöötamise vms tõttu ajutises kliinilises ajusurmas: lihtlausetega tekst kindlustab teadmise, et ma ei ole veel lugemisoskust kaotanud.

rannapuhkus

kuumust jagub üle 25 C ning olemine võtab üsna praetud kuju: käisime kord varajasel pealelõunal jooksmas ja pidin kuumuse pärast teadvuse kaotama! nüüd jookseme ainult õhtuti.
nädalavahetuse veetsime rannaliival, kuna see tundus sellises leitsakus ainus mõistlik tegu olevat.
jah, belgia ranna liival! oostendes.
räägitakse, et vaid belglane suudab aru saada oma rannajoone ilust ning rannapuhkus belgia moodi tekitab naaberrahvastes reaktsioone iroonilise muigest naerukrampideni, aga meie saime hakkama küll. olin lausa ettevaatlik ning üle 3 tunni end praadida ei lasknud aga ikkagi nahk kirvendab päris hoolega.

meenutasime lesides heldimusega venkude rannakombeid, kus ilma vobla, keedumunade, alkoholi ja transistorraadiota kindlasti hakkama ei saa. rannajoont mööda auto poole tagasi vantsides tabas meid aga tõeline deja vu: juba kaugelt hakkas kõrvadele eristuma üks väga temperamentselt vestlev grupp. mõtlesin, et hissand, kui ei teaks, arvaks, et venkud. kui tüki aja pärast heliefektidele lisaks ka grupp ise eristuma hakkas selgus, et missa kostad, olidki! ain't et vobla asemel vohmisid tänapäevased tegelased kamaluga coco pops'e vms ja luristasid kilekotist... midaiganes nad sealt siis luristasidki. keedumunad olid ilusasti kaasas. transistorraadio eest oli aga punaste lühikesete juustega daam (a la moskva rongi vagunisaatja), kelle kilav tämber täitis vist kogu rannajoone (kokku 64km). ilmselgelt ei olnud tegemist glamuursete uusrikastega, sest rannariietuses domineeris nahkjope a la olimpiada 80. hea kohe näha, et mõned traditsioonid on püsivad.
teostasin ümbruskonnas kiire vaatluse ja kontrollisin järele, kas ka belglastele meeldib liiva süüa. ülejäänud rannakülastajad mängisid liivaämbritega (lapsed) või hängisid nende läheduses (nende vanemad). üks isa vehkis küll oma laste jaoks justkui liiga suurt auku kaevata. mõni ämbritäis veel ja sinna oleks juba keskmine pirukakäru sisse mahtunud. aga mitte keegi ei söönud. belglased on muidu küll suhteliselt gurmaansete kalduvustega aga millegipärast ei ole liiva toidule lisamine teed nende toidulauale/rannaliivale leidnud.

tegelt tahaks paar sõna mainida belgia laste teemal: erinevalt kõikidele muudele heaoluühiskondadele, on belgia lapsed minu jaoks suhteliselt märkamatud. lahtiseletatuna tähendab see seda, et nad on küll olemas ja neid on koguni suhteliselt palju aga nad ei sega.
samuti ei sega vanemad oma lapsi.
näide: istud välikohvikus, mille ees on superäge purskkaev. selline, kus mööda pisut kumeralt paiknevaid tänavakive voolab vesi, mõne kivi vahelt pisut purskab ka. esmavaatlusel jätab purskkaev mulje, nagu oleks sealsamas maa all toru(d) lõhkenud ning nüüd on osad kivid juba lahti kangutatud, et veerikkeni jõuda aga hetkel veel vesi hoolega jookseb.
ümber selle purskkaevu asjatavad kõikide lähikohvikutes kõõluvate vanemate lapsed. täiesti omapead. turnivad mööd veest mulisevaid kive ja uurivad purskkaevu keerukat hingeelu. keegi üksteist ei pritsi. ei mingit ohjeldamatut röökimist. keegi ei lükka teist, igal ühel on mingi oma asi ajada. rahu. veepladin. asjaolusid uuriva põngerja ümin.
ja nii tunde.
istusime ja ootasime oma moules/mussel'eid ootamatult pika aja, sest need olid just värskelt laeva pealt toodud sealtsamst kõrvalt merest ning ma ei näinud ühtegi kriisisituatsiooni, kus laps oleks teisele liiga teinud, mõni ärev mamma kriisates sekkunud vms.
siiani ei ole näinud ka ostukeskustes kapriisitsevaid jõnglasi ega kuulnud tänavalt ennastunustavat karjumist. ehk need lapsed lihtsalt teavad mida karta: kui vanemad ikka vihastavad, võib hirmsaid asju juhtuda nagu me ühe koduperenaise ja tema viie lapse näitel teada saime.

liidi

liidi on mu uus sõber. tegel't vist pigem tuttav, sest meie suhe ei ole veel kuigi pikaajaline. KK võttis ta kaasa, kui mind eestist ära tooma tuli ja nii me lähenemiskatsed algasid.
kui liidile suund kätte näidata muutub ta väga proaktiivseks, kohati lausa pealetükkivaks.
liidi tunnustuseks tuleb öelda, et ta on väga tark. lasime liidil ennast kamandada kuhugi helsinki tagasadamasse ja liidi juhendas meid kartmatult kohalike kruusahunnikute vahelt läbi, kuini eemal hakkaski sadam paistma.

ma olen küll natuke mures tema keelekasutuse pärast, sest aegajalt nimetab ta mõnd kaunist kõrvaltänavat üleolevalt "kaldteeks"? ma oleks esimesel paaril korral nendest "kaldteedest" planku otsides peaaegu mööda kimanud.
siis on tal veider komme numbreid algvormis loendada ja teatada. selle tulemusena oleme sunnitud olnud alluma sellistele käsklustele nagu: "neli. sada. meeetri pärast. pöörrrrra parrrremallle! vahel kui peale parempööret on vaja veelkord paremale võtta, läheb liidi päris kurjaks ja põristab ärritunult: pöörrra parrremallle! pöörrra parrremallle!!! kogu see kurjustamine ajas meid lõpuks nii ärevile, et otsisime üles liidi inglisekeelse alterego davidi. david on pisut viisakam ja teavitab lisaks käsklustele ka nende teede/tänavate nimesid, millele peame pöörama. david on ka pisut vähem labiilne ning kui me ühel korral visalt tema vasakulepööramise korraldusi eirasime, tundus tema iga järjekordne vasakulepööramise palve üha kaeblikumalt.
liidi-david on aga igal juhul asendamatu abiline, sest ta teab ka näiteks kõiki kaupluseid, muuseume, kütusejaamu, klubisid jms, mis meil parajasti läheduses on. elu võõras linnas ja liiklemine tundmatutel maadel on liidi tuleku järel oluliselt lihtsamaks läinud.