minu kirev voodielu

nädalavahetuse veedan koos T'ga voodis.
bliss
T magab nüüd püsivalt teki all ja tihedasti vastu mind litsutuna. seetõttu pean iga kord end liigutades temast pisut eemale nihkuma kui ei taha end talle peale veeretada. selle tulemusena ärkan igal hommikul voodi teises servas jalg üle ääre :)

eile öösel nägin aga hoopis pikka ja põhjalikku unenägu ühest klassivennast. me ei suhelnud temaga kooliajalgi eriti. et mitte öelda, et me vist üldse ei suhelnud. tavaliselt kui ma kedagi ammust tuttavat unes näen, juhtun ta'ga päriselus peatselt kokku. kuna ma pole kindel, et ma ta äragi tunneks ehk me siis tegelikult juba kohtusime täna?

viimasel ajal on mul unenägudes rohkesti tegemist ka kaunite romantiliste saartega ja hulga unenäoliselt (üllatus, eks?) kaunilt hõljuvate hobustega. hobustega?
wtf?

täitsa tagasi

kuna T brüsseliresidentsiga ära ei harjunud, tulime mõlemad koju tagasi.
tagasireis kulges koos meie uusima pereliikme A'ga. et saabusime tormihoiatuse realiseerumise ajal siis maabumiseprotsess just kõige sujuvam ei olnud. T, vilunud lennureisijana, ei liigutanud kulmukarvagi.

maabumisel sain lõpuks ometi demonstreerida T passi, mille tegemine oli T'le nii vaevarikas olnud ja mille vastu siiani keegi vähimatki huvi polnud ilmutanud. miks eesti tollitöötajad alati selliselt käituvad, nagu oleks mu nodi servast servani vähemalt kokat täis? kõige armutumad tollitöötajad kõigist euroopa lennujaamadest on just tallinnas. kindlasti oleks õelate plaanide teostamiseks atraktiivsemaid kohti?!
asutasin end oma kolme kotti ootama ning seetõttu oli A valmis abivalmilt nii T kui mu ühe koti võtma. võin vaid kujutleda teisel pool väravaid oodanud tegelaste näoilmeid.

koju tagasi jõudmine kutsus T'l esile lausa heldimusniuksatuse. tegin vist ikka õigesti, et teda brüsselisse meestekarja ei jätnud, kuigi ta hakkas just Š'ga harjuma.

tagasi

tagasijõudmisel vaatas T mind sellise ahastusega, et koristasin kiirelt oma jalanõud tema liikumisraadiusest. tema uut käitumisstandardit iseloomustas see, et ta ei liikunud mu kannast poole meetri kauguselegi. kui külastasin majapidamise pisimat ruumi, istus T ukse taga nagu teenistuskoer.
õnneks veel ei haugu.

vahetuspidu

etapp 3 jätkub

tähistasime meeleolukalt uuema aasta kohalejõudmist, mille käigus sain anduda oma meelistegevusele ning vaadelda kentsakaid ja kentsakamaid kohalikke ning katsuda ära arvata, millega nad ntx alates 2. jaanuarist oma jätkuvat olemasolu õigustavad.
minu kujutluse kohaselt istus meie kõrvallauas hulgaliselt meelelahutustööstuse esindajad. selle kinnituseks olid nad riietatud sellisel määral paljastavatesse pitspluusidesse, et me ei julenud neid avalikult vaadatagi. üks oli meeleheitest endale koguni blirjandid otsmikule kleepinud!
meist teisele poole jäi "vinge vend" oma kaaskonnaga. vinge vend lehvis majesteetlikult mööda majapidamist ning lubas gruupidel aegajalt endaga mõne ülesvõtte teha.
perpendikulaarselt üle ruumi oli paigutatud õhtune maiuspala: ca šaakaliealine poisslaps, kes oli vist oma tüdruksõbra vanematega kaasa kamandatud.
noormees oli kodus hoolega oma kiharaid föönitanud, mille tulemusena need kaunis hõljuvas arkaadis tahapoole kaardusid. nb! ei mingit želeed! oma isa ruumikasse pinstripe ülikoda mähkununa, tuli tal meeleheitlikult käega vehkida, et gigolost onu massiivne käekell arenevat randmeluud ei purustaks ning et veri ikka liikuma pääseks. kogu etenduse juures ei saanud meie karvane sõber aga hetkegi rahu ning kui ta parasjagu käte ega tukaga ei vehkinud, kõõritas ta meid.

tema igakülgseks abistamiseks seati meie seltskond kogu ülejäänud pidulistele vaatamiseks välja st meid paigutati kõigist eraldi nii saali keskele kui võimalik. huvitav, mitu itaaliakeelset blogi nüüd meie elu mõtte üle filosofeerib?

PS minu präktikal džõukide kogu täienes. olge valvsad - mind tõmmati täiesti haneks!
PPS kallis kaasa tegi meist ühe pildi.

igavene linn

etapp 3

kõikvõimalike reisivintsutuste kauaoodatud tulemusena jõudsime lõpuks oma reisi kaugeimasse sihtpunkti ehk rooma. kell tiksus sobivasti öötunde ning seega olid kõik temperamentsed roomlased oma perede juurde koju läinud ning jätnud oma tänavad meile ekslemiseks. suur tänu!
olime oma sihtpunkti kenasti via michelinist välja printinud, kuid sellest hoolimata sattusime kuidagi ootamatult õige tänava valesse otsa vales suunas. peale kolmandat ringi ja juhivahetust tabas meid õnn ning nägime tuttavat daami, kes avas meile sissepääsu punkrisse (väidetavalt olime peale perenaise esimesed maatõugu punkrivaatlejad). hähh, täitsa ok punker on eriti peale mõningaid kriisiabi-maalritöid, mis enne meie tulekut olid ette võetud. perenaine on lihtsalt virila loomuga ja nõudlik :)

vastuvõtt oli soe ja südamlik. šaakalile oli koguni voodi valmis tehtud. meile ei olnud.
(taas)kohtusin koheselt ka peremehe muheda huumorisoonega, mis on tõesti kadedakstegev. uurisime nimelt, et kas võiksime muude parkimiskohtade puudumisel parkeeruda oma võõrapäraste numbritega autoga invaliidide kohale. peremees naeratas laialt ja kirjeldamatult toetavalt/soojalt ning teatas et no seda me tõesti teha ei või. arvestades kogu juurdekäiva miimikaga oli see kõige ootamatum verbaalne informatsioon, milleks ma valmis olin.
hm, kultuurierinevus :)

noh ja siis me tõime kogu oma mööbli tuppa ja võtsime kohe järgmiseks viinad välja. pererahval on nüüd vist kuni järgmiste jõuludeni külmarohtu võtta.

et kell oli mõnda aega peale keskööd ja eriti kuna me ei olnud ammu kohtunud istusime kohe kööki maha ja asusime vähemalt viimast viga parandama. selleks kulus ca 1/2 calvadost: K'l oli kurk haige :P
esimese kohtumismelu möödudes asusime oma pesa ehitama. meil oli selle jaoks ilmatu madrats kaasa veetud, mille saab kahekohalise (ja -korruselise) kušeti suuruseks puhuda. autsaiderina ei olnud ma enne madratsipuhumistel osalenud, seega sain suure üllatuse osaliseks kui punkri suurimas toas keset ööd keegi seina auke hakkas puurima. kiire järelpärimine rikastas meie maailma teadmisega vilepumpade olemasolust.
jällenägemisrõõmust oimetutena kobisime magama, et aasta viimast päeva väärikalt vastu võtta.

hommikul paotasin alles silmalauge, kui kallis kaasa oli juba ümbernurgakohvikus esimesed paar kohvi rindu tõmmanud. edasi läks ainult hullemaks, sest kalli kaasa tuttavliku kesta sisse kolis turisticus japanicus koos kaasasündinud kaameraga. meil on nüüd iga nurga alt vaateid caesari altarist, foorumitest, colosseumist ja ... millest iganes.

mulle reeglina vaatamisväärsused eriti ei mõju. on see siis raskest lapsepõlvest koos kunstiajalooga või lootusest, et nad on laivis ägedamad kui pildil või sellest, et nüüd on jälle üks asi vähem vaadata või millest iganes aga iga maailmaajaloo imeteosega kohtudes olen reeglina kergelt pettunud. pigem olen reeglina stööritud sellest kaubitsemisest, mis iga vareme ümber kihiseb ning kiirendan sammu. igal juhul lohises turisticus japanicus meil sabas seni kuni ära kadus. õnneks leidis ennast vähemalt ise üles!

kõikvõimalike pealetükkivate immigrantide peletamiseks kasutasin oma põhjamaist tapjapilku ja vastomandatud äratule!-nippi - :,: igasuguse :,: häirija sinu suunas liikumisel tuleb piisavalt kuuldavalt sisiseda: ärrra tule! ilmtingimata eesti keeles. kõik värskeltmeisterdatud gucci-kotte müütavad või pinisevaid/plinkivaid vidinaid õhkuloopivad tõmmud tegelased kaovad kui ussist nõelatud. nb! kogu see industry paistab olevat täiesti võõrtööjõu kätes. ükski kaubitseja ei meenutanud itaallast isegi mitte selja tagant.
ühtlasi süvendab uue oskuse rohke rakendamine minu sisetunnet, et sõnakehvadel põhjamaalastel, on kompensatoorselt väga arenenud kehakeel. umbes nagu pimedatel kuulmine ja haistmine. kord külastasin üht liiga kallist brüsseli hotelli ning tellisin glamuurse nimega tee, mis maksis 6 EURi. nõjatusin mugavasse tooli ja jäin maitseelamust ootama. mulle toodi liptoni orient-tee kotike!!! minu jahmunud reaktsiooni nähes teenindaja lausa võpatas ja küsis murelikult, et kas kõik on ikka korras :)

rooma on sümpaatne. lisaks kenale ilmale üllatas ta meid lausa päikesepaistega. lisada sellele veel avarad pargid ning ohtrad piiniapuud! roomlased on pisut ülbed aga sellest saab turistliku ignorantsiga üle. ma tegelt päriselt ei omandanud itaalia šoppamiskultuuri, mille kohaselt tutvud kogu kaubamaja valikuga vaateakna abil ning sisened vaid selleks, et osta rohelist volangidega seelikut, millel on lõhik vasaku puusani ning roosa tõmblukk. laskusin koguni nii madalale et katsusin maxmara poes kaupa, mida mul ei olnud plaaniski osta! vaene K ei saa nüüd kunagi sinna poodi tagasi minna.

seiklused euroopas

puhkuse teine etapp algas kohe peale vanemate koduteele saatmist.
meid ootas austria vaat et ainus suusakuurort, kus detsembrikuus lund võis leida.
kohalejõudmisel kahtlustasime grandioosset petuskeemi, kuna lund ei paistnud kühvlitäitki. manöövrite käigus selgus, et lumi oli kõik üles mägedesse ära peidetud ning sinna ligipääsemiseks tuli gondliga mägimatk ette võtta.

enda jaoks pisut ootamatult saabusime suusakuurorti täiesti öömajatult. enne meid kohalejõudnud skaudid olid väidetavalt leidnud meile sobiva öömaja. kui me enesekindlalt juhatatud majja trampisime, selgus, et informatsioon on pehmelt öeldes ebatäpne. koheselt laekus aga sündmuskohale hotellijuhi ema, kes asus kiirelt telefoneerima, et hädalisi aidata. peale mõningaid telefonikõnesid, leiti meile öömaja otse kõrvalmajast! superarmsad hotelliomanikud seal! kallis kaasa jõudis meie öömaja perenaisest sellisel määral sissevõetuda, et ähvardas talle kinkida plastist plasku viru valgega. pika veenmise peale ta seda sammu siiski ette ei võtnud.

et tegemist oli peredele ja penskaritele suunatud puhkekeskusega, oli seal kokku tervelt 1 must rajajupp ning lugematu hulk "tuttmütse", kelle vältimiseks oleks tulnud vist katkematult ÄRA TULE! karjuda. mul nimelt tekib hetkega võitmatu paanikahoog kui näen enda poole suundumas 120-kilost laperdavat "tuttmütsi", kelle pidurdamisvõimekus mingit usaldust ei ärata. ohutust kõrgusest ülevalt lifti pealt vaadates võib ju olla tore jälgida, kui turske onkel rajamärgistusetabamise konkursi võidab. temaga järgmisel allasõidul rajal kohtudes enam nii naljakas ei ole.

suusatamise nautimise üks olulisi komponente on kahtlemata kvaliteetne varustus. meil on see ka täiesti olemas. igaks juhuks me vähemalt saapaid kaasa ei võtnud. nüüd on nad täiesti värsked ja kasutamata juhuks kui me nad kevadise reisi ajal kaasa märkame võtta.

järgmisel aastal tahaks aga hoopis šveitsi kuurorte lähemalt uurida.
sealt läbisõidul sattusime küll täiesti kohutava lumetormi kätte, millest pääseda üritades pagesime 17 kilomeetrisse tunnelisse, kuid ka teisel pool sadas laia valget lund.
kuigi meil oli ilmaoludele vaid suvekumm ettenäidata, vedasid šveitsi kvaliteetsed teed meid kaunisse mägilinna, kus olime plaaninud ööbida. pika otsingu tulemusena tuvastasime mitmeid H tähega silte, mis hotellide jälile juhatasid. üllatuseks olid kõik hotellitegelased uusaastapuhkuse välja võtnud. lõpuks tabas meid õnn: märkasime eemal pisut valgustatud hoonet, mille suunas näitas silt H Spital. lootusrikkalt astusime autost välja loodusjõudude kätte, ise arutledes, et see vast väga kallis hotell ei ole, kuna näeb kuidagi odava korrusmaja moodi välja. luusisime ümber maja, kuid ei leidnud hingelistki, kes meid majutada oleks tahtnud.
tuisku trotsides rühkisime järgneva ukseni, millel leidus silte a la orthopädie ja therapie. selgus, et selles majas ööbimiseks oleks meil tulnud väsimusest keerukamat kliinilist seisundit demonstreerida - olime ülesnuhkinud maakonnahaigla aka hOspital'i. miks nad nii hotelle kui hospidale H'ga tähistavad?

järgmise suletud hotelli uksel kolistas kallis kaasa sellise pühendumusega, et viimaks ilmus uksele lahke teenindaja, kes suures abivalmiduses oli valmis end meiega kaasa sättima, et õiget hotelli ette näidata. kuna isegi pakiruum oli pungil täis, pidime lahkest pakkumisest loobuma. siiski juhatas ta meid õigesse kohta ning lõpuks saime öömajale linnakese keskväljakul paiknevasse hotelli.
hommikul tundsime end ümbersündinutena. ma ei olnud nii hästi puhanud vist aastaid. hommikusöögiks pakuti meile värskeid saiakesi, juustu ja isevalmistatud konfitüüri. kogu kraam oli valmistatud sealsamas!

puhkus: sissejuhatav osa

peale aastavahetuspuhkust tunnen end organiseerimisgeeniusena. kahtlustan, et mu kallis kaasa seda arvamust ei jaga :)

etapp 1

tegelt oli meil väga tore: vaatlesime põhjamerd - peaaegu nägime tõusu oostendes ja külastasime kuulsaid hansalinnu brügget, antwerp'i ja amsterdami.
oostende on päris äge suvituskuurort belgia põhjarannikul. kavatsen seda suvel põhalikumalt uurima minna.
amsterdam oli minu emmele kui suveniirilembelisele kõlbelisele küpses eas daamile pisut raske katsumus kuna vastav turusegment iseloomustab värvikalt hollandi mitmekesisust ja liberaalsust. seetõttu võis mõne kruusi seest piiluda lustlik lehmake, mõne teise seest aga seksikaubanduse heisatud sümbol. ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas oleks sellisest kruusist kohvu juua, samal ajal kui glasuuritud tõivet kruusi keskel pikapeale nähtavale ilmub. kuidas suure ninaga tegelased oma kohvi/piima sellisest asjast kätte saavad?
no vähemalt puukingad jäid meil seekord ostmata. samas saime K'le überägeda t-särgi.

võõrastesse linnadesse sissesõites meeldib mulle kasutada sellist "umbestäpselt" lähenemist, et hakkad linnaservast vaatama, kus on centre de ville, centro või centre ja hakkad aga sinnasuunas kruisima. vahepealsed rajalthälbimised ainult suurendavad naudingut, kuna siis saad sissevaate pisut varjatumasse elukeskkonda. vahel võid küll juhtuda vaatlema vastlaekunud immigrandi ihukergendust otse sinu suunal (nizza) või sattuda linnaümbritsevale ringteele vastassuunas (rooma) aga see on kõik tühiasi. jamaks läheb tavaliselt siis, kui sul on konkreetne koht kuhu selles linnas vaja jõuda või linnast väljumisel õige suuna leidmisel. selle poolest meeldivad mulle prantsuse linnad, sest seal on lihtsalt kiirtee märk ja vihje: toutes directions ehk kõik suunad. ning siis aegamisi kukuvad erinevad suunad rajalt maha.

amsterdami me just ülalkirjeldet moel sisenesimegi. noh ja kui olime juba mõnda aega linna sees sõitnud mõtlemise, et pargiks auto ära. otsustasime, et ok, keerame siia tänavasse ja proovime kohta leida. tänav oli kanaliäärne ning otse kanali serval paiknevad kohad mind ei meelitanud. seetõttu jätkasime teekonda, kuni jõudsime mingile väljakule ja vaatasime, et oh, näe mingi kirik ja kohe selle vastas parkimiskohad. parkisime. pärast selgus et kirik on Oude Kerk ja parkinud olime punkti pealt linna geograafilisse keskkohta. oligi umbestäpselt :)

hilisema kanalituuri ajal saime teada, et minu pelgus kanalite suhtes oli põhjendatud: nad ei pane seal eriti kanali ja tänava vahele piirdeid (esimesed piirded installeeriti vist ca 1975, kui mulle õigesti meelde jäi) ning nii pargitakse otse kanalisse kesmiselt 1 auto nädalas. kanali poolt vaadates oli aga kohalike parkimismeisterlikkus lihtsalt rabav. tihti olid auto rehvid täpselt kanaliäärega tasa. mõningase murega juurdlesin selle üle, kas hajameelsemad osavparkijad peale edukat manöövrit ka otse kanalisse astuvad, kuna mitte mingit maariba auto ja kanali vahel lihtsalt polnud. aga ju nad väljusid siis kõrvaluksest.

tabasime veel ühe pisut ootamatu nüansi kohalike liberaalsusest: kuseposti. nimelt jalutlesime elegantsel pealelõunal mööda maalilist kanalit x ületavat kaarsilda y kui järsku tabas meie sõõrmeid väga intensiivne lehk. kiire orienteerumine ümbruskonnas juhtis meie pilgud kanali ja silla ühinemiskohal asuvale ranna riietumiskabiinile. vaatluste tulemusena selgus, et kabiini altpoolt avatud osast on näha meeskodaniku jalad (väga viisakates kingades) ning otse nende ees mingi sein ja seina all maas rest, värske eritise jaoks. üle kabiini ülemise serva sai asjataja vabalt suhelda teiste järjekorras seisjatega. säärane võimalus leidis ka intensiivset kasutust. järjekorras seisjaid oli palju k.a. soliidsetes mantlites vanemad härrasmehed hommikune ajaleht kaenla all. sain aru, et kanalid tõesti ei ole suplemiseks :)

jõuluõhtul kõõlusime kõikidel olemasolevatel toolidel meie glamuurses brüsseli residentsis ning manustasime issi küpsetatud jõuluhane.
haneotsingute tulemusena tean nüüd täpselt, kuidas nimetatakse kalkunit nii flaami (kalkoen - keeruline, mis :P) kui vallooni (tinde - hoopis teine tase eks ;)) keeles aga hane nimetus vajab veel tuvastamist.

selline siis oli minu puhkuse esimene, sissejuhatav etapp

PS T ei harjunud selle etapi jooksul kõige vähemalgi määral oma potentsiaalise uue koduga. ca 3. päeval ilmutas ta šaakali suhtes mõningaid äratundmismärke ning hammustas teda ninast.

heh, selleks, et mu uusaastaresolutsioon täide lähes, peaks ma ...

Your New Year's Resolutions

1) hankima papagoi 2) sööma vähem pekki :))) 3) reisima Brasiiliasse 4) õppima merebioloogiat 5) ajama ennast vormi Dance Dance Revolutioni abil

ma arvan et, kõik muu on teostatav hoolimata sellest, et papagoi oleks muudele koduloomadele pisut traumeeriv aga see Dance Dance Revolution???

kas 3/5 oleks piisav, et uue aasta otsusega hakkama saada. või täitub siis 3/5?