Villu võitlused

tööle asumisest alates polnud mul õnne ühtegi taimšiiti ära täita nii, et süsteem selle oleks omaks võtnud. ikka tabas mind otsustaval hetkel loogikaerror, mis kogu mu senised ponnistused nurjas. et initsiatiivikus või kaasamõtlemine tundub olevat midagi ennekuulmatut, mida siin ilma näopeksuta ette ei võeta, võtsin kaks muudest kohustustest vaba päeva ja riputasin end süsteemi külge taksikoera visadusega, et kõikvõimalikke järjekordseid saidträkkimisi eos ära tunda ja mõttelaiskasid kolleege teolt tabada.
minu meeleheitest annab tunnistust ka see, et pikema perioodi jooksul kaalusin, kas lahkumisavaldus oleks lihtsam täita aga kahtlustasin, et nad nõuavad mult neid neetud taimšiite enne lahkumist nagunii.
taimšiit, millele läheneda üritasin, ripub oracle küljes, mis on iseeenesest kindlasti tore ja armas nagu kassipoeg aga kui sellele on ehtbelglaslikult lähenetud, siis on tulemuseks ntx 32 erinevat sorti puhkust sh ntx kood 3.24 kui adopteerimispuhkus värskele isale ja kood 3.18 kui eelmisel perioodil väljavõtmata jäänud riigipüha asenduspäev vms.
aegade alguses saadeti mulle taimšiiti õpetama tegelane, kes valdab hästi süsteemi aga kelle jaoks ekspatid on midagi päikesesüsteemist väljaspool asuvat. keegi ei ole julenud teda minu erilisusega ka ehmatama minna, seega pidin toore jõuga tema turvalise universumi kildudeks lööma. algatuseks väidab belg absoluutselt süvenemata aga selle eest enesekindlalt et pean panema kõik oma tunnid support servicesse ja taskiks work ja tegevusalaks support eks. minu seletusi, et kogu mu töö eest esitatakse kuhugule arve ei pea ta miskiks, visates üleolevalt, et nojah, kui sa just nii arvad.
pikema targutamise tulemusena kapituleerun ja nõustun kasutama supportkoode, lootes, et nad on hiljem võimelised mu tunnid-kulud süsteemist välja kaevama. see on alles valusa asja algus kahjuks ning mul tuleb onuga veel mitu setti ette võtta kuniks ekspattide salaelu tema silme ees kuju hakkab võtma.
mul nimelt on kogu aeg mingeid kulusid, mis on vaja arvele võtta süsteemis vastava nädala TS külge loodava kuluaruande külge. Ja support service projekt ei taha jälle väga enda taga mingeid kulusid näha.

noooh siis ma sõitsin puhkusele eestisse. ja et mis koodi ma peaksin kasutama arvestades, et ma ju just tulin tööle alles. tuvastati siis et kood 3.08 (vacation granted at start) sobiks küll. aga ei vaevutud huvi tundma (või jälle ei suudetud uskuda), et selle puhkuse kulud hüvitatakse mulle ja seega kavatsen selle fakken 3.08 külge kulud panna, mida süsteem ei võimalda, sest puhkuse kulusid ju ei hüvitata.

ja siis ma lõhkusin mööda süsteemi nagu tumm leilis üritades seda ja teist asja sisse saada ja põhjustades tuhandeid loogikavigu. mitmel korral tundsin, et vot kui nüüd oleks suitsetaja, siis läheks paneks praegu pool pakki kopsuvahele.

kogu see aeg sain haavale soola peale ja friendly remindereid, mis tuletasid mulle meelde, et mu tš-id on täitmata.
kui ma erinevate meeste juures juba mitu raundi kitumas ja kaeblemas olin käinud, hakkas onu viimaks mu probleemi tõsisemalt võtma (noh ja eks minu juunikuised esitamata tš-id ei olnud tema raportis ka vist väga kaunid vaadata) ning sisulisemalt asjaga tegelema.
selle tulemusena tehti mulle lõpuks eraldi projektikood ja eraldi töökood, mida ma pean kasutama. aga onu ei ole veel aru saanud sellest, et ma ei saa nüüd mitte millegiga eristada oma puhkust tavalisest tööst ning seega läks mu puhkuse 10 päeva minust sujuvalt mööda ja kogu puhkus on mul endiselt alles.
seega jooksutati mind kuid mõttetult mööda maja ja süsteemi esimeste pähetulevate lahenditega selle asemel, et mind üks kord ära kuulata ning leida asjale lõplik lahendus.
töötava lahendi loomiseks kulus lõpuks 0,5 tundi. miks seda kohe teha ei võinud!!!

kui ma järgmisel korral pidin endale hakkama krediitkaarti ajama olin juba visam ja käisin inimestel kannul ning istusin nende kabinetis täpselt nii kaua, kuni sain oma dokumendid nende käe abil ümbrikku ja kinni liimitud.
see et krediitkaardil mul nimi ja perekonnanimi jälle vales järjekorras esinevad on lapselalin. ja see, et mu era krediitkaardil eesnimi valesti kirjutatud on tühiasi.

Pariis

Kuigi olin seda hetke vältinud hoolikalt ja kaua ei saanud minagi enam pariisi külastamist ilma tõsisema selgituseta vältida. Panin vaimu suuremateks pettumusteks valmis ning asusin teele.
Omaenese suureks üllatuseks ei tulnud mul aga kordagi ülbete pariislaste peale vihastada. Vastupidi: kõik olid sõbralikud ja abivalmid ning oma üllatuseks sain oma basic prantsuse keelega hakkama ilma et oleks kordagi vaja olnud inglise keelele üle minna: turismisektoris on kõik lihtsalt harjunud väga lihtsas keeles suhtlema.
Pikantne vahejuhtum pariisi kohvikus siiski juhtus: olime endale lõunasöögi kõrvale veini tellinud ning üks veiniklaasidest maandus otse minu pähe, sülle ja selga. Ja mitte natuke aga noh täisannus.
Teenindav tütarlaps oli asjast täiesti ehmunud ja jooksis kiirelt terve laudlinaga kohale, mille abil sain end kuivatada. Viisaka tegelasena tegi ta mulle söögi välja.
Teine ootamatu lugu juhtus mu emaga: sisenesime ühte köögitarvete kauplusse ja järsku kargas ema ette pisike idamaine tegelane ning kõnetas teda täiesti tundmatus keeles. Meie jahmunud nägude peale seletas, et ta ikka vahel kõnetab kedagi oma koduses vietnami keeles aga siiani pole kordagi pihta saanud. Millegipärast pidas ta end sellest hoolimata suureks antropoloogiks ning asus ära arvama meie rahvust. Kui ta juba rootslaseni jõudis, siis me lõpuks halastasime talle.
aga odavaid hotelle ma siiski edaspidi pigem ei kasutaks seal, sest olen veendunud, et see putukas, kes mind hotel montholoni vannitoas tervitas, oli värskeltkoorunud prussak.

Daam kotikesega

tänane vastuolu: minu ees kõndiv daam gabariitidega 160x140 kannab voogavat pitsilist seelikut ning seljakotti, millel suur kiri: Fitness First.

mesilastest veel

olen nüüd kindel, et prantsusmaa on mesilaste poolt vallutatud. nimelt leian pariisis luxembourgi aedades iga muruplatsi äärest sildi, et murule minna ei tohi, seal on mesilased (noh, ma tean nüüd seda sõna eks).
keset luxembourgi aedasid on aga üks muruplats, millel võib käia, istuda ja kasvõi lamada. sellekohane silt on ka üleval ja rahvas kasutab võimalust hoolega.
istun üllatunult murule ja üritan välja mõelda, et kuidas neile mesilastele on selgeks tehtud, millise muru peale nad laiama minna ei tohi?

Bretagne

Mt St-Michel'ist lahkudes kiirustasime Bresti suunas. täiesti asjatu, sest linn on lihtsalt üks tavaline industriaalne sadamalinn kraanade metsas, mille ainus vaatamisväärsus ongi tuntud Bresti kindlus. suundusime otsustavalt Penhiri poolsaare suunas, olles otsustanud leida öömaja linnakeses nimega Crozon.
kiirus kukkus aga kohalikele teedele jõudes väga madalale ning seetõttu ajasime juba peale le Faoud silmad öömaja otsides punni. ca 10 km pärast jägi meile silma silt, mis teatas, et siin saab kaks inimest B&B kätte ca 37 EURi eest. farmi sisse keerates jõudsime veel märgata, et farm omab kohaliku tähtsusega muuseumi, mis pühendatud "abeille'dele". liigse väsimuse tulemusena tundsin sügavat ükskõiksust abeille'de olemasolu ja sügavama hingeelu suhtes ning nii sättisime end sisse ja otsustasime siiski sõita Crozon'i õhtust sööma. kohale jõudes avastasime end otse keset pilgarit, sest saabunud olid uued moules'id ning nii oli neid keedetud ja söömiseks välja pakutud tõrretäite kaupa.
keset linnaväljakut püstitatud lavale olid end upitanud kohalikud seleebritid, kes akordionimuusikal kõigile kõlada lasksid.
ma ei saanudki alul aru, miks solist iga laulu ajal eri moodi jörises ja aeg-ajalt sõnu vahele jättis aga vaatluste tulemusena selgus, et solistil ei lastudki palju sõna võtta vaid kogu aeg turnis lavale mõni kuulsusjanulisem kohalik traktorist/kalur/farmer, kes hulga kohaliku veini manustamisest endal lauluande avastanud oli ning nii saime nautida prantsuse igihaljaid šlaagreid meretuultes karastunud kopsude jõulises ettekandes.

hommikul öömajast välja tšekates hakkasid rohked mesilasepildid mulle lõpuks pisut häirivalt mõjuma ning kui "muuseumi" arvet maksma läksime, avastasime, et oleme öö veetnud mesindustalus, mille eesmajja oli meemajandust tutvustav näitus kenasti üles pandud.

oli see vast ... ootamatu! ma olen nimelt mesilaste suhtes üle keskmise tundlik ning seega hiilisin muuseumist autosse kõrv valvsalt kikkis, ise kogu aeg ettevaatlikult enese ümber piiludes :)

külastasime kiirelt Lanveoc kloostrit, mille kõrval olevad varemed suutsid avaldada muljet sellega, et altarisse ja külglöövidesse olid lagunenud/äraviidud pühakujude ja reliikviate asemel taimed istutatud. kenasti sildid juures ja hästi hooldatud-kastetud.

sellist usku võiks lausa isegi tunnistada, millel nii ägedad loodusele pühendatud altarid!

kroolisime siiski sellest kaunist keskaegsest linnakesest välja ning suundusime Camaret-sur-Mer'i poole, et imetleda kohalikke menirhe. sõitsime ja sõitsime ja kahtlustasime turismimajandust kohutavas petuskeemis. viimaks jõudsime viimasesse teeristi ja vahtisime nõutult ringi, et noh, kus siis???

ja järsku olidki nad meil nina all! lihtsalt ilmusid udust välja ja olidki äkki olemas! pikad read joonele pandud kivirahne silmapiiri suunas kadumas. lihtsalt müstiline.

kuna udu jätkus, tundus kogu ümbruskond täitsa tontlik, et mitte öelda ulmeline. justkui oleks mingi hiiglane kivid ritta ladunud ja siis merre jooksnud, teele mõningaid rahne puistates.