Teater

Käisin teatris Kristian Smeds'i Mental Finland'i vaatamas.
Kindlasti tahaksin vähemalt ühes asjas hr Laasikuga nõustuda: tegu on žanriga, mis Eestis tundmatu. Kahjuks.
Lavastus oli midagi sellist, mida enne eriti näinud pole: täis huvitavaid leide, fantastilisi allegooriaid ja kiireid suunamuutusi. Kolme tunni jooksul ei suutnudki end kordagi igavlemas ega tüdinuna leida hoolimata sellest, et vaheaega polnud.
Isegi kaasas olnud tiinekad püsisid kogu etenduse aja ärkvel ja aktiivselt sündmuste kulgu jälgimas, igale musta huumori torkele rahulolevalt kaasa elades.
Kentsakaks julgen lugeda hr Laasiku õnnepuhangut selle üle, et eesti näitlejad lausa grupi täieõiguslikeks liikmeiks loetakse. Tegemist on kandvaid rolle täitvate väga heade näitlejatega rahvusvahelises trupis. Miks nad peaks nüüd siis kuidagi vähemväärtuslikud olema? Ja uskumatu, et ta Klemetsi veesketsi Soome lahe kallaste kliimamuutustega ühendas... ise nägin seda küll pigem allegooriana küllusele, mis esialgsest meelitavusest lämmatavaks laamaks kogunedes kõik enda alla matab.

Etenduse jooksul jõudsin mõelda ka oma hispaanlasest kolleegile, kellele mõni tund varem eesti keele ja elu eripärasid olin tutvustanud. Mõtlesin, kas ta saaks etenduse abil põhjalastest paremini aru või paiskaks see ta pigem sügavasse segadusse. Ei jõudnudki otsusele. Mingu vaadaku ise.

Droonid

Olen hakanud eristama täiesti uut tüüpi tegelasi. Kindlasti on see tingitud ühest küljest ka sellest, et mind ümbritseb suur hulk finantsvaldkonna nõustajaid aga eriti eksponentsiaalselt suurenes nende esinemissagedus hetkest, kui hakkasin töötama globaalselt. Esmaseid kuulduseid nende olemasolust pidasin puhtaks fantaasiaks ja töökaaslaste piiratud võimekuseks opereerida multikultuursel tasandil. Uskusin, et oleksin ise kindalasti suutnud vältida väljakutseid tegelastega, kelle ainsaks emotsiooniks olevat hirm otsese ülemuse ees ja suhtlusvahendiks agressioon protestist kuni aktiivse rünnakuni.
Droonid esinevad peamiselt teatud geograafilises piirkonnas aka saksamaa ja nende esinemissagedust paistab soodustavat madala juhtimisvastutusega tehnilist kompetentsi ja täpsust nõudev töö rahvusvahelilstes projektides. Ei, neid ei kutsuta sellistestesse projektidesse. Nad määratakse.

Peamiseks tunnuseks drooni puhul on see, et ta on kohutavalt koostöövõimetu ja vastab igale sinu ettepanekule, et seda ei saa teha, sest saksa (insert rändom seadus) seda ei võimalda. Ja üleüldse, mingi globaalne suur võll ei otsusta ühes globaases organisatsioonis halligi, enne kui tema personaalne saksa jupijumal pole õiges kohas ”jawohl” öelnud ning isegi siis vaid juhul, kui toosama ülemus on pidanud vaevaks ka oma alluvaid sellest informeerida. Igasugustest rahvusvahelistest väljakutsetest ei saa seesama saksa jupijumal aga iial midagi teada, kuni ta ise ei taipa küsida, sest ülespoole kommunikatsiooni pole.

Jah, ma tean, et communication is the reaction you are getting back jne aga kuidas on võimalik, et isegi kui kommunikatsioon tuleb ühest allikast ja auditooriumiks on väga rahvusvahelise grupp, siis tekib probleem sakslasel. Alati sakslasel! Ainult sakslasel!
Kuni sinnamaani, et kui on kavatsetud tutvustada mingit süsteemi osale kuulajaskonnast ja sakslased (kes on süsteemiga juba tuttavad) peaks tutvustusel osalema sisuliselt ainult selle pärast, et neid pole samal ajal mujale panna, saab alguse täievereline agressioon vaese tutvustaja suunal koos tutvustaja autoriteedi küsitavaks tegemise ja kogu süsteemi naeruvääristamisega kuni sinnamaani välja, et enam ei kõlba ka globaalse juhtrühma otsused! Vaesed uustulnukad, kes süsteemi kohta tõesti rohkem teada tahaks on kogu sellest agressioonist suisa kohkunud ja ei oska/julge enam midagi asjalikku küsida, sest iga täpsustus toob esile järjekordse emotsionaalse pollutsiooni saksa kõrvalseisjatelt.

Diskleimer: mainitud situatsioon tekib alati kui tegemist on mitte eriti kõrget positsiooni omavate sakslastega vanuses ca 27-35. Mida aasta ja karjääritase edasi, seda dramaatilisemalt väheneb droonide populatsioon ning vastukaaluks suureneb suhtlusvõimeliste tegelaste osakaal. Andekamad tegelased edukate 40+ saksa konsultantide sõbralikust perest võivad minna koguni nii kaugele, et tunduvad lausa avatuna, esitavad huvitatud küsimusi, mõtlevad kaasa, pakuvad lahendusi ja peavad sõna. Jalustrabava ootamatusena võivad nad sarnaselt käituda koguni järgmisel samateemalisel kohtumisel, kuni sinnani, et lepivad kokku, et nende alluvad jätkavad seda diskussiooni.

Ja siis tulevad droonid...

PS Tiivustatuna K hinnangust saksa bäkpäkkerite kohta, pakun et droonid on needsamad saksa bäkpäkkerid 10-15 aastat hiljem. Kuidas nendest järgmise ca 5 aasta jooksul suhtlemisvõimelised isendid vormitakse on minu jaoks täielik müsteerium.
Võibolla läbivad nad edutamiste käigus mingi kohustusliku ajupesu, kus võõraviha ja enesekesksus ajudest välja pestakse koos kõva doosi vihahaldamise- ja meeskonnakoolitusega. Ellujääjad siis edutatakse ja lastakse jälle välismaalastega kokku.

Kommunikatsioonigeenius

a) Arutleme sõbrataridega meilide vahendusel MR raamatu teemal. Mingil hetkel teatab üks nendest, et ta oli ka 10 min selle raamatu omanik enne kui suutis selle ringlusse tagasi lasta ja viru keskusse ära kaotada. Ja mida teen mina? Selle asemel, et teatada, et ma saaks teda eeldatavasti selles mures aidata, sest mul on neid raamatuid juhtumisi koguni 2 tk sattunud, jahvatan edasi teemal, et loodetavasti leidis selle raamatu ikka mõni kirjandushuviline keeleoskaja.
b) Kolleeg käis juuksuris. Üle päris pika aja (tal oli ca 10 cm halli punase värvi alt välja kasvanud). Nädalaid üritasin talle öelda, et tema uus soeng sobib talle hästi. Arvake, kas sain hakkama? Isegi arvestades, et käime sisuliselt iga päev koos söömas? Aga kas ma kaotasin tasakaalu ja haarasin kohvimasinast, kui ta mulle oma üleni hallide kiharate kõrvale teatas, et ta vaid 38? Jah, seda küll. Koguni nii, et ta pidi mind toetama.
c) Sõbratar saadab surfipildi. Päris ägeda eksole. Ja mina vaatlen, et oi kui proff ta seal peal tundub! Alles siis kui teine sõbrtar selle ära märgib, suudan ka oma mõtte ajust verbaalseks kommunikatsiooniks sünteesida. Surfajast sõbratar aga tunneb oma publikut hästi, sest miks muidu ta igaks juhuks juba ette vabandama tõttab, et tal sellised vähem-ägedad surfiriided selga juhtusid. No tõesti ei pannud tähele. Seega ei olnud neil riietel häda midagi. J
d) Peale nädalast puhkust koju naastes, seisab maja oma koha peal ja isegi Š võtab pikema palumise peale jala alla, et meile tervituseks vastu tulla. Ütlesin midagi? Kahtlemata! Seda, et kassi kemps on koristamata!
Jne jne jne

Kui palju orignaalseid mõtteid, uusi soenguid või julgeid tegusid ma lasen lihtsalt lihtsalt endast mööda voolata?! Ja üldsegi mitte selle pärast, et ma antud teost/mõttest/uuendusest jne lugu ei pea. Ka mitte selle pärast, et ma ei pannud seda tähele. Arvatavasti panin. St mingil sõnatul metatasandil. Ja kui juba sel tasandil sai selgeks, et kõik on harmooniline ja ei vaja kohendamist/korraldamist, siis simulatsiooni ei ole ja kogu tagasiside lihtsalt sõnadeni ei jõuagi! Tõeline eestlane: no feedback is good feedback