darwin oleks mu üle uhke

kuna ma olen arvutiotsimise katsega edukalt hakkama saanud, on mind puhkuselt naastes viidud järgmisele tasemele:
laekun hommikul poolunisena kontorisse, endal pea töömõtteist tulvil ning sirutan käe oma tööruumi lingi suunas. miski suunab mu pilgu ukse kõrval paiknevale nimesildile ja sealt vaatavad mulle vastu täiesti tundmatud nimed. kontrollin kabineti numbrit: kõik klapib. piilun sisse - võõrad asjad.
kuna blackberry ei ole mulle ühegi mailiga märku andnud, et mind on kusagile kolitud, olen päris nõutu, kuni otsustan suunduda kõikide tarkuste allikale ehk personaliosakonda.

sealt juhatatakse mind mingi tegelase juurde, kes ei räägi piiksugi inglise keeles. kamandame koridori pealt esimese lingvisti endale abiks ning asume minu staatust tuvastama. esialgu üritatakse mind uue töötajana tervitada ja uut "welcome pack'i" pähe määrida, kuid tõrgun selle vastuvõtmisest, sest mind on juba hoiatatud, et pärast küsitakse viimse joonlauani kõik tagasi.

pikema sahmimise tulemusena ilmub gigantne tabel, mis kujutab kolimismaatriksit ja sealt selgubki, et vahepeal on tõesti üks minu eesnimega tegelane teise kohta toimetatud. koordinaate mulle ei usaldata vaid kamandatakse mingi pontsakas poisslaps mulle minu uude asukohta teed näitama. saabumisel muutun valvsaks. sest keegi on kolimise käigus lahti muukinud minu hoolikalt lukustatud sahtlikapi! süüd keegi omaks ei võta ja kadunud midagi ei paista olevat peale minu isikliku kruusi ja rahmaninovi klaveripalade.
kruus tuuakse minu mõningase jalgadetrampimise peale tagasi aga plaat on läin'd mis läin'd. krrt, seal oli üks mu lemmikpala peal!


kulunud on 2 tundi.
selle aja jooksul on mulle ka meenunud, et tegelikult olen ise selle jama endale kaela kutsunud, kui palusin, end oma ainsa kohaliku kolleegiga ühte tuppa kolida. selle tulemusena ei toodud minu kolleegi minu juurde ega viidud mind tema juurde vaid käitus ahel, mille käigus liikusid kokku vähemalt 5 inimest:
mina kolisin kontori teise otsa.
minu endine toakaaslane on kadunud teadmata suunas
minu kolleeg koliti minuga ühte tuppa
kaks täiesti tundmatud daami koliti minu endisesse tuppa.
ja ma ei julge mõelda, millise kaose põhjustas minu lahkunud toakaaslane seal kusiganes ta maandus ning milliseid uskumatuid uperpalle tegid need prouad, kes minu endisesse tuppa maandusid.
noh, milleks lihtsalt kui keeruliselt saab ka.


manöövrite käigus korraldan veel selle, et mu sisemine postkast eesnimele lisaks ka perekonnanime kandma saaks. juba õhtuks lubatakse uue nimega kleepsu.


järgmisel päeval kontrollin. ongi perekonnanimi lisaks tekkinud aga tähestikulises järjekorras paiknen visalt eesnime tähe all.
siiski tunnen, et olen maailma kunn.

the money is coming out*

* helsinki pangaautomaadi sisekaemused

klišeedest ja tegelikkusest

oma järjekordsel laevareisil olin valinud naiste kajuti.
selle tulemusena sain teostada vaatlusi erinevate käitumismudelite kohta tundmatus kohas toimetulemisel.

kuna jõudsin kajutisse kõige esimesena, tegin kohe eestlast ja valisin oma koha. seadsin end sisse oma äranägemise järgi ning et oma kohalolekut kinnitada, kobisin kõige riietega voodisse ning torkasin varbadki teki alla. oma asjad kogusin endale võimalikult ligi ja asutasin ennast lugema.

pikema aja möödudes sisenes ca 65-aastane daam, kes juba ukselt mind vene keeles kõnetas: selge see, et helsinki-rostock liinil kõik seda keelt ju valdavad! koheselt asus ta kajutis ringi tuuseldama ning oma kohta nõudma, heites samal ajal himuraid pilke just minu koiku suunal: temal olevat koht alfa, ei tea, mis mul on? vaatluste tulemusel (käis sisuliselt minu voodi all ära) kohtade tähiseid siiski ei selgunud ning eks ta pani ka tähele, kui kaugel teki all ma juba omadega olen. seega tegi ta otsustava valiku teise soodsama koiku kasuks, õigustades oma valikut vene tähestikku loendades, mille kohaselt minu koht sai nimetuseks beeta. kogu tuuseldamise jooksul daam ust sulgema ei vaevunud, seega ajasin end sahmimise vaibudes koikust välja ja sulgesin ukse. proua teatas tähtsalt, et neil on siin turismigrupp ja neid tuleb siia veel. kindlasti oli tal plaanis veel muudki mulle pajatada aga kuna ma ei olnud eriti huvitatud, tõmbasin otsustavalt raamatu silmini pähe ja oigasin mõeldes teeõhtule, mida mu voodi peal korraldama hakatakse.
minu uus naaber kolis parasjagu oma majapidamist ainsasse kappi ning kuna ma suhtlusaltimaks ei muutunud, jõudis vist otsusele, et ma olen mõttetu putukas. igal juhul oli kogu tema edasine suhtlus rõhutatult üleolev/irooniline.

mõne hetke pärast sisenes ca 40-aastane daam, kes kõneles kummalises hispaania/vene/inglise segakeeles ja paistis eelmist saabujat varem kohanud olevat. hetkeks ringi vaadanud, ta heitus ja põgenes.

tüki aja pärast sisenes ca 65-aastane soome daam. naeratas tagasihoidlikult, mõmises miskit arusaamatut tervituseks ning sättis oma kompsud tagasihoidlikult lauaservale võimalikult üksteise otsa. magamisasemete suhtes tal pretensioone polnud ning peale võimalikult lühikest kohmitsemist, kadus ta üldkasutatavatesse ruumidesse. õhtu jooksul kohtasin teda veel paaril korral ning iga kord vahetasime tagasihoidliku äratundmisnaeratuse, mida mitte keegi peale meie kindlasti ei märganud. nagu kaks spiooni.

ristsõnadega relvastunult veetsin tunde suvalistes istumissaalides ning vihkasin röökivaid põngerjaid. eriti tundusid selle reisi jooksul domineerivat eestikeelsed lapsukesed, kelle esituses kuulsin lüürilis-hüsteerlist ettekannet teemal "kus minu issi on???" ning mõistustpurustavat rokkaariat "minu mudelautol on punased tagatuled!". hinges ülevoolav tänutunne IPodi väljatöötajatele, lahkusin teise reaalsusse.
õhtusöögilauas tuvastasin, et hispaania daam ei ole end meeleheitest lainetesse heitnud vaid vadistab sakslastele hispaania keele eripära tutvustada. tema kandva hääle abil said kõik ümberkaudsed saksakeeleoskajad teada, et tegemist on giidiga leedust pärit venekeelsele publikule korraldatud hispaaniareisil.

öö saabudes, ootasin viimase viisaka hetkeni, et kõik prouad oma hügieeniprotseduuridega hakkama saaks enne, kui ma neid tülitama lähen. igal juhul norskasid nii übertagasihoidlik soome proua kui bravuurne venelanna täpselt ühes registris. hispaania giidist ei olnud toas aga tolmujuttigi. hetkel kui ma juba toas asjatasin, kiikas ta küll taas korraks tuppa kuid taganes vilekoori kuuldes uksest välja ja rohkem ma teda ei näinud. kuna talle oli jäänud minu kohal paiknev voodi, ei olnud ma asjaolude kujunemise üle eriti õnnetu.
vannitoas laiutasid vene proua hügieenitarbed aga soome prouast olid näha vaid korralikult kotile laotatud riided ja küünarnukk ülemisel koikul.

kuna vene proua iga kord minu kohalolu tuvastades pahaselt mühatas, laotasin nüüd suurelt lauale viimase eesti ekspressi. lahkudes sisistas ta mulle "štšašliva vam" toonil, mis nõrgema hingeeluga kanal oleks hinge seest võtnud. noh, soovisin tallegi sama palju ja samasse kohta :)

kokkuvõtteks käitusid kõik (ka mina) täpselt nii nagu ma arvasin/eeldasin ja päris kindlasti ei olnud meist keegi oma toanaabritega rahul.
temperamentsemad viitsisid koguni demonstratiivseid poose võtta või teab kust ulualust otsida. soome daam paistis aga kindlalt üleelamise peal väljas olevat ning seega tuli eeldatavalt kõige puhtamalt välja.
huvitav, kui oleks saanud valida minu ja lätlase vahel, kas venelanna oleks vahet teinud? aga soomlanna?
aga kui menüüs oleks olnud mina ja aser? või ketšua? hutu?
ja kes ajas hispaanlase paanikasse ja millega täpselt?

ka mina oskan

peale tööpäevale ja pakkimisele järgnenud kolmekümnetunnist autoreisi brüsselist tallinnasse olen vaevu elus. juba saksamaa kiirteedel veel suhteliselt selge peaga karjatan treilerile upitatud tanki nähes nii nagu oleks vastav sõiduriist omal jõul kiirteed mõõtmas. tuhat kilomeetrit hiljem kipub mu redbullist surematuks joonud kaaslane leedus emudega kohtuma.
tallinna piirile jõudes hakkab mul magamatusest füüsiliselt valus ja kell 6 hommikul koju jõudes ei jaksa isegi ärrituda selle peale, et KK ootab mingit tervitust ning valgun voodisse. viie tunni pärast pean end pädevaks hommikust sööma.
hah!

esimesena päheturgatanud keskmiselt glamuurses söögikohas kohtun koheselt ka suitsetamise ärakeelamise kõrvalnähuga: meie kõrvallauda laekub selline higihais, et võtab mu magamatusest punastest silmadest vee välja. ei-ei, ma ei ole suitsetamise keelamise vastu ühelgi juhul! nüüd tuleb lihtsalt eurofondidest hügieeniprojekti jaoks raha taotleda ja tasuta seepe ja jaladeodorante jagama hakata.
kolin kolinaga teise lauda.

tegelikult oleks minu selle päeva tibatilluke kannatuse määr pidanud siinkohal juba pimedale ja kurdilegi silma/kõrva torkama. miskipärast otsustame siiski ka virukeskusse asjatama minna. saame uskumatult soodsa parkimiskoha otse raamatupoe ukse kõrval, kus tavaliselt ainult väga ägedad autod seisavad. üks lamborghini on hetkel ka kohal. peale kiiremat ringi virukeskusest lahkudes märkan, et kahele poole meie autot on tekkinud triibulised parkimist takistavad koonused.
parkimise eest tasumisel jõuan ärrituda sealsamas putka kõrval tossava parkimismoori peale, sest ta ähib oma vingu mulle otse näkku.
usaldan juhtimise KKle ning viimasel hetkel meenuvad mulle need neetud koonused otse kahel pool meie autot, mille vahelt välja pääsemiseks oleks pidanud väga otse välja tagurdama. hüüatan, kuid juba ongi hilja ning KK on ühele koonusele pihta saanud. kohe kargab ligi äratossanud parkimismoor ja kukub tänitama.
täitsa vale päev, tädi!!!
kui ma üritan kasvava ärritusega teda tõrjuda või uurida, mis puhul tal need koonused otse meie autost välja kasvavad, jääb tal õigust ülegi: tema oli korraldus! ma seda korraldust selle lamborghini näol seal seismas tõesti nägin ka. ja teisigi ägedamaid mb-sid/bmw-sid korraldab seal aegajalt. iial ei ole nendel paaril kohal näha olnud mõnda päevinäinud või muidu vähemglamuursemat sõiduvahendit.

kuna tädist kasu ei paista tõusvat ja tänitamine ei tundu lõppevat, hindan kiirelt olukorda ja käratan tädile: kas te töötate siin kaagutajana või?
tädi kõõksatab vait ja kaob parkla tagumisemasse nurka, kust ta kaela pikaks ajades olukorrast üritab ülevaadet saada. vähemasti saame nüüd eesmärgistatumalt tegutseda ja neetud koonuse lõpuks rattakoopast välja.

kui KK tädile koonust pakkuma läheb, tahaks tädi ilmselgelt pigem plehku panna.
kas mõni virukeskuse parkimiskorraldusega kursis olev isik saaks nüüd mind valgustada, mis imekorraldused võimaldavad kolmanda korruse raamatupoe sissepääsu juures parkida ainult väga ägedate autodega.
ja kuna mul endalgi täitsa ok auto, kas mina saaksin ka sellise korralduse sisse anda ja mis see maksab?

igal juhul olen korralikult mürtsu teinud, sest hiljem saan itaaliast sms-i, milles küsitakse, et mis skandaale ma virukeskuses korraldamas käin.

laborihiir

kontoris levivate kuulduste kohaselt olen pärit austraaliast. inimesed on hakanud mind koridoris tervitama ning vähemalt mu kodukorrusel juba sujuvalt inglise keeles. kuna mina neid inimesi ei tea, saab see tähendada vaid seda, et olen kõneaineks.

pikantse detailina kasutavad kõik mu eesnime perenimena ja vastupidi. selle tulemusena saan kogu oma posti eesnimele a la vanaemale. maale. isegi mu sisemine postkast, mille ma tänu kellegi juhuslikule vihjele koridori pealt lõpuks avastan, on nimetatud eesnime järgi.

üleüldse olen juba 2 nädalat saanud kirju emailiaadressile, millele olemasolust kuulen juhuslikult ühe kolleegi käest, kes mult pahaselt küsima tuleb, et miks ma ta kirjadele ei vasta.
deduktiivsete järelduste ja detektiivitöö tulemusena leian arvuti, mis mulle pühendatuna juba nädalaid kusagil kontorinurgas pikutab. Arvuti esmakordsel avamisel leiangi kadunud mailikonto ja sellelt maili, millega mind informeeritakse minu uue kasutajakonto loomisest sellessesamasse arvutisse ja ühtlasi selle arvuti töökorda saamisest ja geograafilisest asukohast. milline tohutu konspiratsioon ja virtuooslik omaenese jälgede peitmine!

lisaks on mailboks tulvil otse mulle suunatud hollandikeelsetest kirjadest.
kirjad riidlevad minuga, et ma ei ole teinud asju, millest ma kuulnudki ei ole, sest nende kohta ei ole mulle isegi maili saadetud. kui ma siis "tegemata" asju toimetama tõttan, selgub, et ma ei oleks neid teha saanudki, sest mingid kontod on avamata ja mind palutakse viisakalt neid asju rohkem enam mitte teha.

õhtul vaatan lohutuseks creature comforts osa, kus laborihiired oma motivatsioonist ning töökeskkonnast pajatavad.