aga tegelikult?

Kui su kolleeg hakkab sööklajärjekorras vaheletrüginud kaastöötaja selja taga tema kohta kõlaval häälel õelaid märkusi tegema, mis sisaldavad väljendeid ”bitch”, ”ungrateful”, ”she looks dragged in that colour” jne, kas sa julgeksid temaga ka järgmisel päeval koos sööma minna?

Kolimisuudiseid

jajah, polegi ammu teemaks olnud, aga mind otsustati jälle kolida, sest juhatus on otsustanud korrust vahetada ja seega pidi 25 inimest ümber kolima. Seekord lubati, et nüüd on küll viimane kord kui mind kolitakse. Olgu siis.
2 nädalat hiljem on mu endine kabinet sama mahajäetud, kui peale minu lahkumist. Huvitav. Otsustan oma endise kabineti tulevikku mõnda aega silmas pidada.

Viisakusväljendeid

... minu kirjadest:
Dead John (Dear John)
Kind retards (Kind regards)
Hind regards (sama)

toredaid kolleege

Ullas Tharakan - IAM konsultant Atlantast
Pippin Whiskers - kah IT asjatundja
Crystal Dish - EU projektide asjatundja

Kiusaja taltsutamine I osa

J'l on probleeme tagakiusajaga, kes lisaks kiusamisele käib ka kaebamas, et J ei tee tema eest kogu tööd ära, julgeb haige olla ja haiguse ajal mitte töötada. Kogu protsess kestab nädalaid ja J'l närv nii püsti, et ta on broneerinud HR’is aja, et oma kaebus ametlikult esitada**.
Enne kohtumist HR'iga kutsub ülemus J välja, et asja arutada ja koos jõutakse arusaamisele, et kiusaja tõesti ongi igavene õeluseuss ja et temaga on probleeme teistelgi. Kogu lugu. Ei mingit lahendit, ei mingit väljapääsu olukorrast. Loomulikult ei innusta selline asjade käik J'd oma kaebusest loobuma.
Kuna ta küsib nõu, soovitan emotsionaalsuse vaoshoidmiseks ja professionaalsuse säilitamiseks, koostada eelolevaks kohtumiseks kava ja ühtlasi edastada ka ülemusele tüli põhjuseks oleva kirjavahetuse, kust on täpselt näha, kuidas asjad arenenud. noh, et oleks kõik korrektselt tehtud ja kedagi poleks informeerimata jäetud.
Arvestades, et me kumbki pole kohalik, soovitan hankida mõne kohaliku kolleegi kooskõlastuse selle kohta, et pakutud lahendus ka kultuurilisse konteksti sobib.
Veidi hiljem naaseb J kohalike poolt heaks kiidetud plaaniga, mille kohaselt ta ei teata mitte kellelegi mitte midagi, korjab kogu tõendusmaterjali kokku ja läheb otse HRi. Sest ühelgi juhul ei tohtivat siinses kultuuris informeerida paremat kätt sellest, mida vasak teeb, sest parem hakkaks siis kohe plottima, kuidas vasakule nuga neerudesse toimetada enne kui see kaebama jõuab. Nüüd on oluline vasakud parematest veatult eraldada.
Jään huviga arenguid ootama.

** HR’is kaebamas käimine paistab olevat midagi kohutavalt pöördumatut. Peaaegu nagu fatwa väljakuulutamine globaalsetes meediakanalites. Enamus seda teha ei julge ja kannatab pigem tagakiusamist. Vapramatest, kes siiski HR’i tee jalge alla võtnud juletakse vaid sosinal rääkida ja kui keegi teatab, et talle on paksu ülekohut tehtud ja et ta läheb nüüd HR’i, on tal peaaegu nagu enesetapja nägu ees ja pealtvaatajad ahhetavad kohkunult-imetlevalt.

Ski resort in Barbados is looking for beach bunnies

All applicants are taken on for a trial period.
If unsuccessful, must swim back to original location.


on lihtsalt hämmastav, milliseid küsimusi võib sadada virtuaalmessil globaalsele professionaalsete teenuste firmale erinevate kandidaadihakatiste poot!
levinuim küsimus Y generatsioonilt: eee, kle, vaata nüüd siva mu siiviid. onju ma olen äge, missest et mul kraadi ja töökogemust pole ollagi veel. nüüd ütle, kuhu ma teile tööle tulen. noh, ütle siis? hallo? ütle siis nüüd juba! oled seal üldse vä?


tänu oma mitte eriti naiselikule nimele sain tunda ka meestevahelist ühtsust läbi virtuaalsete õlalepatsutuste a la: cheers mate! hi buddy! jms. lisaks ka araabialikku viisakust ja thank you sir/yes sir'e edasi ja tagasi. ei hakanud neid oma mitte väga meheliku olemusega šokeerima. ei ole mul neid kultuurikonflikte vaja.

kui see 48 tundi messiaega homseks läbi saab, magan vist nädal aega. juhul muidugi kui ameerika kolleeg märkab sisse logida ja vahetuse üle võtta. ja aasia oma keset ööd paanikat ei tee

Fawlty Towers Brüsseli Radissonis

Event coordinator Stefan on telefonis väga ebasõbralik. Ei tervitust, enesetutvustust vms. Oletame, et tegemist on telefonikäitumisega ja ehk on ta tegelikult veidi kenam/viisakam. Ei ole.
Esialgsetest koolitusruumidest oleme suutnud välja rabeleda, sest need pidanuks asetsema remondisoleva spordisaali all ja ühtlasi ajutise heliisolatsioonita spordisaali kõrval.
Stefan ei näinud taolises paigutuses miskit hämmastamapanevat.
Oleme palunud S-l toimetada meie eelnevalt kohalesaadetud koolitusmaterjalid koolitusruumi kella 3ks. Kui kell 4:30 muudetud asukohaga koolitusruumidega tutvume, avastame lisaks koolitusmaterjalide puudumisele ka tõsiasja, et meile kolme roomi asemel on üks kõrvalruumidest ehk break-out ruum planeeritud ka kohvipausideks ja ühtlasi ka lõunaks!!! Kindlasti ei saa olla võimalik, et koolitus toimub samas toas, kust teenindajad parajasti taldrikuid/tasse ära transpordivad?!?!
S säilitab rahu ja ütleb, et just nii need asjad on. Otsime taga täiendavat break-out roomi aga S ütleb, et rohkem meile ette nähtud pole ja kõik. ahastusega vaatame 14 tooli, mille peal 27 koolitatavat ja 2 koolitajat 4 päeva järjest söönuks peavad saama. S säilitab rahu, sest tegemist on ometi buffet lõunaga ja siis ei peagi istuda saama. Aga ülejäänud 15 inimese jaoks on ju vaid kaks pisikest püstijalalauda???
Andmeid kontrollima nõustub härra alles siis kui kolleeg väidab, et me ju ometi maksame selle eest. Telefonivestluse tulemusena nõustub ta meie lõunaid mingis muus ruumis korraldama. Vähemasti teisipäeval ja kolmapäeval. Neljapäevaks tuleks sööma minna aatrumi. Reede kohta ta lihtsalt ei viitsinud küsida. Arvab, et ehk teab järgmisel päeval rohkem.
uurime räpast ruumi, mille laudlina peal on keegi vähemalt kuu aega istunud, söönud ja maganud. seina ääres paiknev lillepott on põrandale pikali löönud, sest põrandavaip on mulda täis ja mustade jalajälgedega kaetud.

Kell 5.30, kui S naaseb, et meile oma mittetoimivaid uksekaarte näidata. Küsime uuesti kastide kohta, mis pidid eelmise lubaduse kohaselt 5 minuti jooksul saabuma. S suundub ägedamaid uksekaarte otsima.
kell 5.50 helistab kolleeg talle, et uuesti küsida. S võtab toru ja käratab tavalise HALLO! Kolleeg tutvustab ennast nimepidi (ntx Jaana). S teatab selle peale, et tema ei ole Jaana, tema on Stefan! Kui kuulen kolleegi telefonile teatamas, et ta teab, et S ei ole Jaana, sest tema ise on Jaana, hakkan kontrollimatult naerma.

Otsime silti, mis peaks koolitatavad õigesse kohta juhatama. Oleme selle jaoks S-le mailiga oma logo saatnud. Tal oleks see olnud vaja välja printida. Silti pole. S tuleb meie käest küsima, kus silt on. Saadame ta kolmandat korda oma maile üle lugema ja nendele lisatud silti printima. Vahepeal on S-le selgeks saanud, et meie plenaariumi ukselukk on katki. Parandajad plaanib ta tuua järgmiseks päevaks selleks ajaks, kui meil parasjagu koolitus käimas. Seda kuuldes hakkan kahtlustama, et ehk on hoopis minul midagi viga, et iga S plaan mulle hullumeelne tundub: parandada ukselukku ruumil, milles parajasti toimub koolitus?

Kell 6.10 olen valmis ise lattu kaste otsima minema. S vaatab meid põlglikult ja teatab, et tema ka ei tea, millal kastid tulevad. Kolleeg talutab mind aatriumi veinikklaasi äärde. kastid saabuvad kell 6.50 ja Stefan lahkub, sest tema tööpäev sai läbi.
Enne lahkumist tutvustab meile mingit uut meeskodanikku, kes meiega peaks edasi tegelema. Ca 2 küsimusena küsib too meie käest, miks me seda ülejäänud break-out ruumi ei taha kasutada?
Millist ülejäänud ruumi??? Meil ei pidanud olema ju rohkem ruume?! Selgub, et ruum on siiski täiesti olemas ainult et pisut eemal ja ümber nurga. ei oska enam muud arvata, kui et ehk on S lihtsalt liigesehaige ja ei jaksanud nii kaugele käia? Kurdame määrdunud laudlinade üle ja 2 minuti jooksul on kohale toodud daam, kes asub linu vahetama. Vahepeal selgub, et uus noormees on tegelikult hoopis cateringist ja tema töökohtustused on hoopis mujal. Kuidas TEMA teadis, et meil on täiendav break-out room, millest S-l, kes asja eest vastutama pidi, aimugi ei olnud?

Saame sildidki: õhtusöögilaudasid otsima asudes avastame, et sildid on ühe meie õhtusöögilaua servale hunnikusse visatud (palusime need alustega laudadele asetada). Õhtusöögi ajal lähenevad meile ettevaatlikult mõned päevad varem saabunud osalejad eksootilisest aafrika riigist ja paluvad igaks juhuks üle täpsustada, et kas nad pidid tõseti varem saabumise korral ruumide eest ise maksma. No ei pidanud ju - kõik pidi masterbillile minema! Milles asi? Nendelt olla sisseregistreerumisel krediitkaardiga maksmist nõutud ja kuna ühel nendest krediitkaarti polnud, võeti tema käest ööbimise eest ära kogu sularaha, mille ta reisiks oli plaaninud. Selgub, meie sõber S pole vaevunud kursusel osalejate nimekirja registratuuri andma.

Õhtusöögi ajaks oleme kohale palunud konverentsikeskuse juhi, kelle näoilmed meid kuulates liiguvad skaalal: oh my God! kuni Oh Sh*t!.
S lubatakse kõikide meie projektide pealt igaveseks ajaks eemaldada.

Hommikul tutvustatakse meile uut projektijuhti. Selgub, et ta on eelmisel päeval S käest küsinud, et kuidas siis asjad sujuvad meie koolitusega. S teatanud, et kõik on lill ja meie oleme rõõmsad.
koolitusruumi vaatama suundudes selgub, et koolitusruumi ees asuvad põrandad on kaetud mingi katsva materjaliga ja kohekohe algab kõrvalasuvas spordisaalis remont!!!
remondi saab katkestada/peatada vaid kogu hotelli ja konverentsikeskuse juht, kes on majast väljas kokkusaamisel ja totaalselt levist väljas...

eksistentsiaalne küsimus

kui kolijad sind koridori peal innukalt tervitama hakkavad, kas see tähendab seda, et nad on juba nii palju sind mööda maja ringi kolinud, et sa oled meelde jäänud või, et varsti on aeg jälle pakkima hakata?

heh

sünnipäeva puhul saatis endine koostööpartner mulle ilusa lillekimbu.
tallinna kontorisse :)))

väga armas!

kolimisuudiseid

jah, mind otsustati jälle kolida.
seega olen nüüd kolmandas kabinetis 6 kuu jooksul.
tuleb tunnistada, et kommunikatsioon on iga korraga paremaks läinud ja kui esimesel korral ei vaevutud mulle isegi meili teel teatama, et mind on kontori teise otsa kolitud, siis nüüd tuli kontori kolimisdirektor (jah, neil päriselt on selline ametikoht) isiklikult minu jutule.

igal juhul ilmusin ühel päeval kontorisse ja otsisin oma uue toa üles. seekord jagan oma pesa ITikaga, mis on kena vaheldus üksindusele.
mõne aja pärast ilmus ka toanaaber välja ja kohe peale teda hakkasid kabinetti tilkuma rändom kolleegid, kes kõik minuga tutvust sobitama kippusid.
lõpuks saatis kolleeg oma tiimile kirja, kus tutvustas, kes ma olen ja mida ma teen ja mida ma ei tee (ehk et ei kuulu nende tiimi). kohe silkas kõrvaltoas istuv vene tsikk kohale ja uuris, kas ma vene keelt mõistan. hirmust, et kohe läheb ilgeks venekeelseks bazaariks pomisesin, et saan aru. selle peale kurvastas tütarlaps, et ta ei saagi enam kõrvaltoas kõvasti vene keeles kiruda, kui tuju paha :)
mille alusel ta aga osustas, et on võimalus, et ma võiks temast aru saada, sest minu rahvus ega pärituolu tutvustuses polnud? seljatasin selle küsimusega kohe oma toanaabri ja ta oli sunnitud punastades tunnistama, et sel ajal kui ma kodus haige olin, olid nemad uudishimust lõhkemas ja suures ootusärevuses mind guugeldanud.
igal juhul oli tutvustusest suur kasu, sest nüüd puhkeb koridori peal mitmeid inimesi minuga vestlema ja ma ei tunne ennast enam nii elevandiluutornis.

Oh, so that is what you do with computers?

Sõnum, mille saatsin meie 24h helpdeski:
16 October 2007 15:30

I am currently in our (overseas) office and not able to log on to our network and download/send emails. Could you look into it ASAP as I need to forward some information rather soon.

Kind regards,
...


"ülikiire" vastus helpdeskist:
16 October 2007 17:53

Dear,
As far as we can see you account is ok. Please just start your computer and when logged in put in the network cable. After this you should be able to sent mail.

Best regards,
helpdesk

nojah, selleks ajaks oli kontor, mida külastasin probleemi IP-aadressiga (?) juba lahendanud.
igal juhul luban, et ma oma rüperaali edaspidi triikimiseks enam ei kasuta.

Villu võitlused

tööle asumisest alates polnud mul õnne ühtegi taimšiiti ära täita nii, et süsteem selle oleks omaks võtnud. ikka tabas mind otsustaval hetkel loogikaerror, mis kogu mu senised ponnistused nurjas. et initsiatiivikus või kaasamõtlemine tundub olevat midagi ennekuulmatut, mida siin ilma näopeksuta ette ei võeta, võtsin kaks muudest kohustustest vaba päeva ja riputasin end süsteemi külge taksikoera visadusega, et kõikvõimalikke järjekordseid saidträkkimisi eos ära tunda ja mõttelaiskasid kolleege teolt tabada.
minu meeleheitest annab tunnistust ka see, et pikema perioodi jooksul kaalusin, kas lahkumisavaldus oleks lihtsam täita aga kahtlustasin, et nad nõuavad mult neid neetud taimšiite enne lahkumist nagunii.
taimšiit, millele läheneda üritasin, ripub oracle küljes, mis on iseeenesest kindlasti tore ja armas nagu kassipoeg aga kui sellele on ehtbelglaslikult lähenetud, siis on tulemuseks ntx 32 erinevat sorti puhkust sh ntx kood 3.24 kui adopteerimispuhkus värskele isale ja kood 3.18 kui eelmisel perioodil väljavõtmata jäänud riigipüha asenduspäev vms.
aegade alguses saadeti mulle taimšiiti õpetama tegelane, kes valdab hästi süsteemi aga kelle jaoks ekspatid on midagi päikesesüsteemist väljaspool asuvat. keegi ei ole julenud teda minu erilisusega ka ehmatama minna, seega pidin toore jõuga tema turvalise universumi kildudeks lööma. algatuseks väidab belg absoluutselt süvenemata aga selle eest enesekindlalt et pean panema kõik oma tunnid support servicesse ja taskiks work ja tegevusalaks support eks. minu seletusi, et kogu mu töö eest esitatakse kuhugule arve ei pea ta miskiks, visates üleolevalt, et nojah, kui sa just nii arvad.
pikema targutamise tulemusena kapituleerun ja nõustun kasutama supportkoode, lootes, et nad on hiljem võimelised mu tunnid-kulud süsteemist välja kaevama. see on alles valusa asja algus kahjuks ning mul tuleb onuga veel mitu setti ette võtta kuniks ekspattide salaelu tema silme ees kuju hakkab võtma.
mul nimelt on kogu aeg mingeid kulusid, mis on vaja arvele võtta süsteemis vastava nädala TS külge loodava kuluaruande külge. Ja support service projekt ei taha jälle väga enda taga mingeid kulusid näha.

noooh siis ma sõitsin puhkusele eestisse. ja et mis koodi ma peaksin kasutama arvestades, et ma ju just tulin tööle alles. tuvastati siis et kood 3.08 (vacation granted at start) sobiks küll. aga ei vaevutud huvi tundma (või jälle ei suudetud uskuda), et selle puhkuse kulud hüvitatakse mulle ja seega kavatsen selle fakken 3.08 külge kulud panna, mida süsteem ei võimalda, sest puhkuse kulusid ju ei hüvitata.

ja siis ma lõhkusin mööda süsteemi nagu tumm leilis üritades seda ja teist asja sisse saada ja põhjustades tuhandeid loogikavigu. mitmel korral tundsin, et vot kui nüüd oleks suitsetaja, siis läheks paneks praegu pool pakki kopsuvahele.

kogu see aeg sain haavale soola peale ja friendly remindereid, mis tuletasid mulle meelde, et mu tš-id on täitmata.
kui ma erinevate meeste juures juba mitu raundi kitumas ja kaeblemas olin käinud, hakkas onu viimaks mu probleemi tõsisemalt võtma (noh ja eks minu juunikuised esitamata tš-id ei olnud tema raportis ka vist väga kaunid vaadata) ning sisulisemalt asjaga tegelema.
selle tulemusena tehti mulle lõpuks eraldi projektikood ja eraldi töökood, mida ma pean kasutama. aga onu ei ole veel aru saanud sellest, et ma ei saa nüüd mitte millegiga eristada oma puhkust tavalisest tööst ning seega läks mu puhkuse 10 päeva minust sujuvalt mööda ja kogu puhkus on mul endiselt alles.
seega jooksutati mind kuid mõttetult mööda maja ja süsteemi esimeste pähetulevate lahenditega selle asemel, et mind üks kord ära kuulata ning leida asjale lõplik lahendus.
töötava lahendi loomiseks kulus lõpuks 0,5 tundi. miks seda kohe teha ei võinud!!!

kui ma järgmisel korral pidin endale hakkama krediitkaarti ajama olin juba visam ja käisin inimestel kannul ning istusin nende kabinetis täpselt nii kaua, kuni sain oma dokumendid nende käe abil ümbrikku ja kinni liimitud.
see et krediitkaardil mul nimi ja perekonnanimi jälle vales järjekorras esinevad on lapselalin. ja see, et mu era krediitkaardil eesnimi valesti kirjutatud on tühiasi.

kontoriroti olelusvõitlus

torman esmaspäeval tööle ja avastan oma kabinetist võõra pintsaku.
jälle?
uksesilt kinnitab aga visalt, et tegemist on minu kabinetiga.
pintsaku omanik on end kõhkluseta minu laua taha sättinud ning oma kaks laptopi minu lauale laotanud. wtf???
kiikan oma sahtlite poole ja tõesti: ka need on lahti murtud. jälle!
ärritusest mulisedes sätin ennast kolleegi kohale ning asun sissetungijat ootama.

läheb mingi aeg ning sissetungija ilmub välja. rrrrr!
tegemist on kena flaami poisslapsega, kes küsib süüdimatult, et kas olen auditist.
jeah, right!
teatan, et ta istub minu koha peal. noormees ei heitu ja vastab umbes et nojah, see oli siin saadaval.
et mismõttes? mu asjad on laua peal laiali, k.a väga isiklikud dokumendid. sahtli avamise tulemusena tuleb välja kellegi teepakke ja võõrkeelsete kirjadega teekruuse ja väga konfidentsiaalseid dokumente. seega on see koht tõenäoliselt vaba, eks?

noormees vist tajub, et olen pisut häiritud ja kutsub mind lõunale. nojah, see oleks hea võimalus luua kohalikke tutvusi aga kahjuks pole mul sularaha ja seega ei saa ma tema kutsele vastata. eeldatavasti on ta nüüd veendunud, et ma vihkan teda.
seni kuni ta lõunatab, tirin oma sahtlikummuti kolleegi töölaua alla ja saadan personalijuhile palve eraldada mulle kabineti võti.
kuna mul on järgmisel päeval mõned konverentskõned, ei ole ma tõesti huvitatud meie ühise eksistentsi ja tema spontaansete koosolekute jätkumisest minu tööruumis.
noormees teatab, et kusagil eemal olevat vaiksemaid ruume. tema pisut vigase väljenduse tõttu olen kindel, et soovitus edasi kolida tehti hoopis mulle!

järgmisel hommikul on mu kabinetiuks lukus!
mis nüüd?
õnneks on kolimisosakond seekord väga konstruktiivne ning juba 20 minuti pärast on uks avatud, lukk vahetatud ning mulle 2 võtit eraldatud.
õhtul lahkudes lukustan ukse: olen oma kabineti peremees!

huvitavad karjääriteed

kuna õhtusöögil ajal paternoster square`il saadab meie ajaveetmist pikema aja jooksul kõrvalolevast st. pauls´ist kostevkellahelin, viskab boss hajameelselt, et näe, neil täna harjutamisõhtu. ja et kulub veel ca 40 minutit enne kui nad lõpetavad. loomulikult mõtlen, et vaat kus naljahammas!
kuni kellad kolisevad, jätkab boss detailsemat sorti ülevaatega sellest, et mida nendega just nüüd ja praegu seal üleval tehakse ja kuidas just selline heli tekib. kui siis taskust lausa märkmik välja võetakse, et loengut ka illustreerivate joonistustega täiendada, saan lõpuks mahti küsida, et kuskohast ta seda kõike teab.
selgub, et mu boss on nooruses oma isa kirikus kellapoiss olnud.
aga no nii proff ta ikka polevat, et sinna newcastle festivalile minna!
kellalööjatel olevalt lausa oma festival! siis kogunevad everybody who´s anybody in chuch bell ringing newcastle´sse kokku ja kolistavad mis kole. ja kohtunikud siis istuvad pubides ja muudkui hindavad. täpsust ja kellade kasutust ja sünkroonsust jne.

mõtisklen parasjagu selle peale, et elus on palju asju, mille peale ei ole märganud mõelda, kui selgub, et teine kolleeg on hariduselt ajaloolane. see mind esialgu veel ei veena, sest kui arutame seda, et mu boss elas oma belgia-perioodil waterloo´s, siis kilkab "ajaloolasest" kolleeg üllatunult: oi, kas belgias on siis ka waterloo!
nojah, las tegeleb parem edasi nende koolituste korraldamisega.

PS kellahelin kestis kokku tõepoolest ca 40 minutit.

ouroboros

Autluuk teatas, et ta on nüüd täis. Ja et ma peaksin mõned asjad enne ära kustutama kui midagi teha saan.
No ma siis üritasin kustutada.
Autluuk teatas selle peale, et ta on täis ja et enne kui ma midagi teha saan, pean mõned asjad ära kustutama.

darwin oleks mu üle uhke

kuna ma olen arvutiotsimise katsega edukalt hakkama saanud, on mind puhkuselt naastes viidud järgmisele tasemele:
laekun hommikul poolunisena kontorisse, endal pea töömõtteist tulvil ning sirutan käe oma tööruumi lingi suunas. miski suunab mu pilgu ukse kõrval paiknevale nimesildile ja sealt vaatavad mulle vastu täiesti tundmatud nimed. kontrollin kabineti numbrit: kõik klapib. piilun sisse - võõrad asjad.
kuna blackberry ei ole mulle ühegi mailiga märku andnud, et mind on kusagile kolitud, olen päris nõutu, kuni otsustan suunduda kõikide tarkuste allikale ehk personaliosakonda.

sealt juhatatakse mind mingi tegelase juurde, kes ei räägi piiksugi inglise keeles. kamandame koridori pealt esimese lingvisti endale abiks ning asume minu staatust tuvastama. esialgu üritatakse mind uue töötajana tervitada ja uut "welcome pack'i" pähe määrida, kuid tõrgun selle vastuvõtmisest, sest mind on juba hoiatatud, et pärast küsitakse viimse joonlauani kõik tagasi.

pikema sahmimise tulemusena ilmub gigantne tabel, mis kujutab kolimismaatriksit ja sealt selgubki, et vahepeal on tõesti üks minu eesnimega tegelane teise kohta toimetatud. koordinaate mulle ei usaldata vaid kamandatakse mingi pontsakas poisslaps mulle minu uude asukohta teed näitama. saabumisel muutun valvsaks. sest keegi on kolimise käigus lahti muukinud minu hoolikalt lukustatud sahtlikapi! süüd keegi omaks ei võta ja kadunud midagi ei paista olevat peale minu isikliku kruusi ja rahmaninovi klaveripalade.
kruus tuuakse minu mõningase jalgadetrampimise peale tagasi aga plaat on läin'd mis läin'd. krrt, seal oli üks mu lemmikpala peal!


kulunud on 2 tundi.
selle aja jooksul on mulle ka meenunud, et tegelikult olen ise selle jama endale kaela kutsunud, kui palusin, end oma ainsa kohaliku kolleegiga ühte tuppa kolida. selle tulemusena ei toodud minu kolleegi minu juurde ega viidud mind tema juurde vaid käitus ahel, mille käigus liikusid kokku vähemalt 5 inimest:
mina kolisin kontori teise otsa.
minu endine toakaaslane on kadunud teadmata suunas
minu kolleeg koliti minuga ühte tuppa
kaks täiesti tundmatud daami koliti minu endisesse tuppa.
ja ma ei julge mõelda, millise kaose põhjustas minu lahkunud toakaaslane seal kusiganes ta maandus ning milliseid uskumatuid uperpalle tegid need prouad, kes minu endisesse tuppa maandusid.
noh, milleks lihtsalt kui keeruliselt saab ka.


manöövrite käigus korraldan veel selle, et mu sisemine postkast eesnimele lisaks ka perekonnanime kandma saaks. juba õhtuks lubatakse uue nimega kleepsu.


järgmisel päeval kontrollin. ongi perekonnanimi lisaks tekkinud aga tähestikulises järjekorras paiknen visalt eesnime tähe all.
siiski tunnen, et olen maailma kunn.

laborihiir

kontoris levivate kuulduste kohaselt olen pärit austraaliast. inimesed on hakanud mind koridoris tervitama ning vähemalt mu kodukorrusel juba sujuvalt inglise keeles. kuna mina neid inimesi ei tea, saab see tähendada vaid seda, et olen kõneaineks.

pikantse detailina kasutavad kõik mu eesnime perenimena ja vastupidi. selle tulemusena saan kogu oma posti eesnimele a la vanaemale. maale. isegi mu sisemine postkast, mille ma tänu kellegi juhuslikule vihjele koridori pealt lõpuks avastan, on nimetatud eesnime järgi.

üleüldse olen juba 2 nädalat saanud kirju emailiaadressile, millele olemasolust kuulen juhuslikult ühe kolleegi käest, kes mult pahaselt küsima tuleb, et miks ma ta kirjadele ei vasta.
deduktiivsete järelduste ja detektiivitöö tulemusena leian arvuti, mis mulle pühendatuna juba nädalaid kusagil kontorinurgas pikutab. Arvuti esmakordsel avamisel leiangi kadunud mailikonto ja sellelt maili, millega mind informeeritakse minu uue kasutajakonto loomisest sellessesamasse arvutisse ja ühtlasi selle arvuti töökorda saamisest ja geograafilisest asukohast. milline tohutu konspiratsioon ja virtuooslik omaenese jälgede peitmine!

lisaks on mailboks tulvil otse mulle suunatud hollandikeelsetest kirjadest.
kirjad riidlevad minuga, et ma ei ole teinud asju, millest ma kuulnudki ei ole, sest nende kohta ei ole mulle isegi maili saadetud. kui ma siis "tegemata" asju toimetama tõttan, selgub, et ma ei oleks neid teha saanudki, sest mingid kontod on avamata ja mind palutakse viisakalt neid asju rohkem enam mitte teha.

õhtul vaatan lohutuseks creature comforts osa, kus laborihiired oma motivatsioonist ning töökeskkonnast pajatavad.

keelevann

olen täiesti tankis: kõik mind ümbritsevad kolleegid on hollandikeelsed ja üritavad minuga hollandi keeles suhelda. no ma skoorin hästi kuni vastama ei pea, sest saksa keele baasil saan täitsa toekalt aru, mida must tahetakse. aga kui vastama peab, siis ... nojah, kõik võpatavad, kui vastus ootamatult puha inglise keeles tuleb. eeldatavasti näen väga hollandlane välja :)

eestlastest sõbratarid irvitavad, et mul on keelekümblus ja lubavad, et olen kahe kuu pärast sorav hollandikeelne lobiseja. eriti palju nalja pakuvad minu seiklused sõbratarile, kes eelmisel sügisel itaaliasse kolides suisa keelesurvepesu küüsi langes: nimelt pidasid itaallased oma ebamaises tarkuses talle hakatuseks kõige pädevamaks rolliks itaaliakeelsete rämeprofessionaalsete nõupidamiste protokollimist valdkonnas, millega ta eriti tuttav ei olnud. omaenese kommentaaride kohaselt vestles ta enne seda pädevalt teemadel a la palun üks šampoon blondidele juustele. aga hakkama ta selle protokollimisega vast sai, sest tööl peetakse teda edasi ja vist juba ähvardataksee edutadagi.
kui ma paar kuud hiljem teda külastasin oli ta juba võimeline itaalia keeles anekdoote vestma, mis näitab, et a) itaalastel oli õigus b) tal oli kõva motivatsioon. vot selline edulugu siis.

minul mott nii kõrgele ei küündi, sest kogu mu töö on inglise keeles ja kohalikke keeli vajan vaid ellujäämistasandil. igal juhul üritan kontoris seilates paista sõbralik ning hoian kogu aeg antenni ülal, et võimalikke kollegiaalseid lähenemiskatseid mitte maha magada. täna näiteks kiirustasin kööki kohvi tooma, kui mu teed tõkestas mingi kamp, kes köögiuksel pooltöiselt aega veetis. kikitasin igaks juhuks kõrva, sest mine tea, ehk üritavad mind teavitada ntx sellest et kohvimasin ei tööta ja siis oleks imelik otsekohe rikkis masinat kangutama hakata. õnneks hollandlased väga pealetükkivad ei olnud ning oma üllatuseks püüdsin tuttava sõnana nende vestlusest kinni sõna minigolf. selle peale hakkasid kõik ühiselt naeru kõkutama, millest järeldasin, et minigolf on hollandlaste jaoks väga naljakas.

keelesurvepesu läbinud sõbratar üritas siis minigolfivate hollandlaste vestlust oma uue kodukultuurikeskselt rekonstrueerida ja see nägi tema meelest välja järgmine:
A: oo meil hon mingi huus tsig!
B: huvitav mis tsig hon?
A: no fòime proovida tjeda tjundma opida, faatame gas rjeageerib
/làheneb Pirru/
B: noh, noh
A: fjabandage mind broua, gumb sjoiduk tjeile rjohkem meeldib, kjas mini fòi golf?
/tegelased irvitavad mònuga, pàrast Pirru kirjutab eesti tsikkidele 'hollandlaste arvates on minigolf naljakas'/

peakorter

külastasin esmakordselt tööandja rahvusvahelist peakorterit. amsterdami lähistel asuvas väikelinnas rongijaamas küsisin juhumöödujalt ettevaatlikult, kus võiks asuda aadress, mis mu telefoni toksitud. tänavanimi ei paistnud tegelasele halligi ütlevalt aga kui ta selle kohalt firmanime luges, teadis kohe! puhtalt proovimise pärast küsisin veel kolm korda täiesti rändom inimeste käest ja kõik teadsid!
noh ja siis läksin tunnelist läbi ja olingi ootamatult otse firma ees. tegelt võttis pisut hingetuks küll! maja minu ees ületas suuruselt kõik meie firma londonikvartalid! vähemalt ei paista need hoopiski nii monumentaalsed, kuigi seal töötab kordades rohkem inimesi. hiljem selgus, et peakorteri avarus on tingitud mingitest kohalikest riiklikest nõudmistest igale töötajale ettenähtud ruutmeetrite arvu kohta. ruumides ringi seigeldes tuli ikka meeletult vantsida! seda kõike üle 10x tihedama asustusega riigis kui eesti!
ma ei tea täpselt, kas neil on ka mingid erilised müranõuded aga seal oli nii ääretult vaikne, et see ilmatu avarus ja vaikus kokku tekitasid lausa muuseumi tunde. saan aru küll, et eeldatavasti olid kõik töötajad kliendis aga ... parklas oli kokku 10 autot! lauita palju tahad!

tuletasin juba härdusega meelde, et kui londonikontoris lõuna ajal ettevaatamatult kabinetiuksest väljuda, tekitad kohe korraliku kaose, sest tegelane, kes oma nina vastu sinupoolt avatud ust ära lõi, aeglustas instinktiivselt sammu, mistõttu järgmised kümme jooksid talle oma pitsa/võileivakarpidega otsa.