kontoriroti olelusvõitlus

torman esmaspäeval tööle ja avastan oma kabinetist võõra pintsaku.
jälle?
uksesilt kinnitab aga visalt, et tegemist on minu kabinetiga.
pintsaku omanik on end kõhkluseta minu laua taha sättinud ning oma kaks laptopi minu lauale laotanud. wtf???
kiikan oma sahtlite poole ja tõesti: ka need on lahti murtud. jälle!
ärritusest mulisedes sätin ennast kolleegi kohale ning asun sissetungijat ootama.

läheb mingi aeg ning sissetungija ilmub välja. rrrrr!
tegemist on kena flaami poisslapsega, kes küsib süüdimatult, et kas olen auditist.
jeah, right!
teatan, et ta istub minu koha peal. noormees ei heitu ja vastab umbes et nojah, see oli siin saadaval.
et mismõttes? mu asjad on laua peal laiali, k.a väga isiklikud dokumendid. sahtli avamise tulemusena tuleb välja kellegi teepakke ja võõrkeelsete kirjadega teekruuse ja väga konfidentsiaalseid dokumente. seega on see koht tõenäoliselt vaba, eks?

noormees vist tajub, et olen pisut häiritud ja kutsub mind lõunale. nojah, see oleks hea võimalus luua kohalikke tutvusi aga kahjuks pole mul sularaha ja seega ei saa ma tema kutsele vastata. eeldatavasti on ta nüüd veendunud, et ma vihkan teda.
seni kuni ta lõunatab, tirin oma sahtlikummuti kolleegi töölaua alla ja saadan personalijuhile palve eraldada mulle kabineti võti.
kuna mul on järgmisel päeval mõned konverentskõned, ei ole ma tõesti huvitatud meie ühise eksistentsi ja tema spontaansete koosolekute jätkumisest minu tööruumis.
noormees teatab, et kusagil eemal olevat vaiksemaid ruume. tema pisut vigase väljenduse tõttu olen kindel, et soovitus edasi kolida tehti hoopis mulle!

järgmisel hommikul on mu kabinetiuks lukus!
mis nüüd?
õnneks on kolimisosakond seekord väga konstruktiivne ning juba 20 minuti pärast on uks avatud, lukk vahetatud ning mulle 2 võtit eraldatud.
õhtul lahkudes lukustan ukse: olen oma kabineti peremees!