reeded mulle lihtsalt ei meeldi

sõidan metrooga tööle ja äkki teatatakse kõigist valjuhäälditest, et piccadilly circus on kinni. turvapõhjustel. ja et me siiski sõidame sealt läbi. tühjast metroojaamast läbisõites tõmbuvad kaassõitjate seljad pisut kühmu ning uudishimulikut/kartlikult uudistatakse heledalt valgustatud kummitusjaama. hiljem kontoris kuulen, et PC metroojaama lähedal olla autopomm leitud. ufff!
vähe sellest: hiljem selgub, et pomm asus mu omaaegse lemmikklubi ukse ees!

kontorisse sisenedes jään töötajate sissepääsust väljuvat meeskodanikku vaatlema, unustan ennast, libastun vihmamärjal trepil ja võtan viimased kolm trepiastet vabal. krapsan kiirelt püsti ja kohe meenub, kuidas teenindav poola tütarlaps hommikusöögi ajal kandikutäie nõudega trepist üles minnes täies pikkuses maha prantsatas. nõusid lendas ja lärm oli tohutu. samal ajal kui galantsed meeskodanikud tütarlast jalule aitasid, mõtlesin hajameelselt, et ei tea, mis karma võlg see talle nüüd kaela sadas. ei oleks oodanud, et oma uitmõtte eest nii otseselt ja kiiresti karistada saan!

kuna kell ei ole veel isegi 9, otsustan ülejäänud osa päevast olla ekstra ettevaatlik.