äpardus

otsustasin minna ilma läätsedeta jooksma. kolmanda ringi ajal see juhtuski: täiesti tuvastamata põhjusel tegin pool-salto ning maandusin vasakule küljele. kõigi koerajalutajate rõõmuks. maastikuluure ei reetnud ühtegi oksa-juurikat, mille oleksin võinud kukkumise õigustuseks tuua :(
üks abivalmis onu tõttas kohe uurima, et kas mul kondid-luud terved. teatasin, et ca va bien! ja kimasin edasi. tea, kas vanad kukkumissessioonid on taas leidnud tee minu päevakavva?
nüüd on jalg/õlg marraskil ning pikavarruka- ja -püksilised suvepäevad kindlustatud. krrt!