stones in his pockets

algaja teatrikriitikuna pean hakatuseks teatama, et olen üllatunud.

üllatunud selle üle, et kohaliku iiri teatrigrupp on täiesti pädev ajaveetja.

nende stones in his pockets'i näol on stiili poolest tegemist ehk sellise draamateatri väikese saali tükiga, mis kohustuslikust iiri traagikast puudutamata ei jää. hoolimata traagilistest nootidest süžees (külaelu, allakäik, noore hälviku enesetapp jne), jääb tükk siiski kergemate kilda, tehes lähenemiskatseid komöödialegi. palaganiks siiski ei lähe ning nii saan etendust nautida.

samas on rollilahedused huvitavad: 2 meest etendavad 15 rolli s.h kahte daami. mõlemad näitlejad on kõvad tegijad ning seega pole imestada, et aeg saab kvaliteetselt veedetud.

iiri teatri omapära hulka paistab kuuluvat black box tüüpi lava ilma igasuguse ventilatsiooni või jahutussüsteemita ning kõvasti veini vaatuste jälgitavuse toetamiseks. eeldatavasti on talvised etendused inimsõbralikuma (loe: jahedama) kliima tõttu haaravamad ning seega kavatsen neil tulevikus silma peal hoida.

muu kultuurielu kohta sain mõned nädalad tagasi pargis inglise vanapaariga kõrvuti istudes põhjaliku ülevaate, sest taat jagas väga põhjalikke infokilde. tema peamine statement: well i would not picture brussels as a hub for classical music, no-no, not at all, jäi mind pisut vaevama ning seega ostsin jevgeni kissini kontserdi piletid tema peamisele nõuandele (if anything happens to come around you have to book really early) toetudes igaks juhuks varakult ära. Bebeli kontserdi piletitest jäime aga lithsalt ilma.