piinlik

olles jälle kord koduses tallinnas, otsustan olla linnaõhu sõber ja kasutada takso asemel trammi (auto jäi brüsselisse, eks) hommikune vihmarabin kraabib entusiasmi küll vähemaks aga rühin siiski oma ainsate kaasavõetud kummitaldadega trammi poole.
ostan pileti ja sisenen trammi. minu ees seisab posti küljes asi, mis kõigi eelduse kohaselt on komposter. vahin seda sellise jahmatusega, et abivalmis daam minu kõrval mind abistavalt avause poole suunab. saame siis kahe peale pileti õiges suunas ja pilu vahelt sisse. ei midagi.
siis sekkuvad minu olukorda kõrvalseisvad noored, kellest tütarlaps õpetab: lükka piletit vasakule poole. lükkangi. ei midagi. siis teatab noormees abistavalt, et sinna teisele vasakule poolele. noh, öel'd siis kohe :) asi hakkab tööle ja saan "komposteeritud" pileti.
ülejäändu tee itsitan sisemiselt: piinlik, et põlise tallinlasena ei tea, kuidas komposter töötab (hiljem kolleeg lisab haavale soola ja teatab, et need on juba mitu aastat kasutusel) ja naljakas, et jälle langesin vanasse parem/vasak-lõksu: mõlemakäelisena ei ole ma iial suutnud neil vahet teha.

pealelõunal, kogenumana ning taksojuhtidest hirmutatuna, olen valmis taas härjal (seekord siis trollil) sarvist haarama (no ehk mitte päris otseses mõttes) ja hüppan sõidukisse, millega kaheksakümnendatel iga päev kooli sai sõidetud. ka komposter on vana kooli oma.

paar päeva hiljem jagan oma muljeid ühe kolleegiga, kes tuletab meelde vana linnalegendi sõbraliku vennasvabariigi turistist: olla turist sebinud end ka pilet näpus trolli peale ja sama mure, mis minul: otsa vaatab tundmatu konstruktsiooniga komposter. teate selline vanakooli oma, mille "lõugade" vahele panid pileti ja siis rebisid kangi niimoodi ülalt alla. eriti ettevaatlikult tuli sellist kompostrit kasutada suviselt lahtiste bussiakende aegu, sest siis võis värskelt komposteeritud pilet kergesti "lõugade" vahelt lendu pääseda ja aknast välja lipsata. iga juhul küsinud sõbraliku vennasvabariigi turist kohalike käest nõu, et kuidas siis seda asjandust kasutada. lahke kaval-ants näiud kohe head võimalust ja asunud õpetama: vot paned pileti vahele, siis haarad kangist ja kangi allatõmbamise hetkel teatad oma nime ja koha kuhu tahad sõita. no ja selle peale turist teataski kangi rebides: ivanov, na mustamjae!