rannapuhkus

kuumust jagub üle 25 C ning olemine võtab üsna praetud kuju: käisime kord varajasel pealelõunal jooksmas ja pidin kuumuse pärast teadvuse kaotama! nüüd jookseme ainult õhtuti.
nädalavahetuse veetsime rannaliival, kuna see tundus sellises leitsakus ainus mõistlik tegu olevat.
jah, belgia ranna liival! oostendes.
räägitakse, et vaid belglane suudab aru saada oma rannajoone ilust ning rannapuhkus belgia moodi tekitab naaberrahvastes reaktsioone iroonilise muigest naerukrampideni, aga meie saime hakkama küll. olin lausa ettevaatlik ning üle 3 tunni end praadida ei lasknud aga ikkagi nahk kirvendab päris hoolega.

meenutasime lesides heldimusega venkude rannakombeid, kus ilma vobla, keedumunade, alkoholi ja transistorraadiota kindlasti hakkama ei saa. rannajoont mööda auto poole tagasi vantsides tabas meid aga tõeline deja vu: juba kaugelt hakkas kõrvadele eristuma üks väga temperamentselt vestlev grupp. mõtlesin, et hissand, kui ei teaks, arvaks, et venkud. kui tüki aja pärast heliefektidele lisaks ka grupp ise eristuma hakkas selgus, et missa kostad, olidki! ain't et vobla asemel vohmisid tänapäevased tegelased kamaluga coco pops'e vms ja luristasid kilekotist... midaiganes nad sealt siis luristasidki. keedumunad olid ilusasti kaasas. transistorraadio eest oli aga punaste lühikesete juustega daam (a la moskva rongi vagunisaatja), kelle kilav tämber täitis vist kogu rannajoone (kokku 64km). ilmselgelt ei olnud tegemist glamuursete uusrikastega, sest rannariietuses domineeris nahkjope a la olimpiada 80. hea kohe näha, et mõned traditsioonid on püsivad.
teostasin ümbruskonnas kiire vaatluse ja kontrollisin järele, kas ka belglastele meeldib liiva süüa. ülejäänud rannakülastajad mängisid liivaämbritega (lapsed) või hängisid nende läheduses (nende vanemad). üks isa vehkis küll oma laste jaoks justkui liiga suurt auku kaevata. mõni ämbritäis veel ja sinna oleks juba keskmine pirukakäru sisse mahtunud. aga mitte keegi ei söönud. belglased on muidu küll suhteliselt gurmaansete kalduvustega aga millegipärast ei ole liiva toidule lisamine teed nende toidulauale/rannaliivale leidnud.

tegelt tahaks paar sõna mainida belgia laste teemal: erinevalt kõikidele muudele heaoluühiskondadele, on belgia lapsed minu jaoks suhteliselt märkamatud. lahtiseletatuna tähendab see seda, et nad on küll olemas ja neid on koguni suhteliselt palju aga nad ei sega.
samuti ei sega vanemad oma lapsi.
näide: istud välikohvikus, mille ees on superäge purskkaev. selline, kus mööda pisut kumeralt paiknevaid tänavakive voolab vesi, mõne kivi vahelt pisut purskab ka. esmavaatlusel jätab purskkaev mulje, nagu oleks sealsamas maa all toru(d) lõhkenud ning nüüd on osad kivid juba lahti kangutatud, et veerikkeni jõuda aga hetkel veel vesi hoolega jookseb.
ümber selle purskkaevu asjatavad kõikide lähikohvikutes kõõluvate vanemate lapsed. täiesti omapead. turnivad mööd veest mulisevaid kive ja uurivad purskkaevu keerukat hingeelu. keegi üksteist ei pritsi. ei mingit ohjeldamatut röökimist. keegi ei lükka teist, igal ühel on mingi oma asi ajada. rahu. veepladin. asjaolusid uuriva põngerja ümin.
ja nii tunde.
istusime ja ootasime oma moules/mussel'eid ootamatult pika aja, sest need olid just värskelt laeva pealt toodud sealtsamst kõrvalt merest ning ma ei näinud ühtegi kriisisituatsiooni, kus laps oleks teisele liiga teinud, mõni ärev mamma kriisates sekkunud vms.
siiani ei ole näinud ka ostukeskustes kapriisitsevaid jõnglasi ega kuulnud tänavalt ennastunustavat karjumist. ehk need lapsed lihtsalt teavad mida karta: kui vanemad ikka vihastavad, võib hirmsaid asju juhtuda nagu me ühe koduperenaise ja tema viie lapse näitel teada saime.