kuidas keedufaasanit lendama saada

oli mul kunagi üks austaja. pisut vanem kui teised ja seetõttu minu jaoks kentsakate harjumustega. näiteks meeldis talle hotellidest seepe ja lennureisidelt pipart/soola meeneks koju kaasa näpata. lisaks oli tal suur wäljamaa kilekottide kogu. hoidis neid hoole ja armastusega ilusti kokku viigituna. ei, tegemist ei olnud mingi kehvikuga, pigem oli sovjeediaegne eluolu harjumustesse tugeva pitseri vajutanud.

ja see minu austaja paistis silma veel selle poolest, et tundis endast edukamate tegelate suhtes sellist pentsikut vihaarmastust, mis sundis teda ühest küljest kibeldalt kahetsema, et edu polnud jagatud võrdelises koguses vaimuannetega (ta oli ja on väga erudeeritud) kuid samas nende edukamate poole siiski viisakalt kummarduma ning oma kõne sisse pidevalt pikkima vihjeid selle-ja-tollega lähedasest läbikäimisest.

siis ühel päeval kinkis väga austusväärne tuttav minu austajale faasani koos valmistamisõpetusega. kuna minu austaja majapidamises pliiti ei leidunud, asus ta koos faasaniga pealetungile minu elamispaiga suunas. varustasime end siis kõikvõimalike peenete tarvikute ja lisanditega ja asusime faasanivalmistamisele.
loomulikult selgus manöövrite käigus, et faasan va siresäär ei tahtnud oma piki koibi ühtegi minu majapidamises leiduvasse potti ära paigutada. selle peale meenus mulle mu ema majapidamisest üks anum koodnimetusega kiirkeedupott. noh, sättisime siis faasani koos kaalikate, pohlade ja muude imelike lisanditega potti ning sulgesime selle kindlalt.

lapsepõlvest mäletasin, et kui pott sisisema hakkas, oli toit valmis. ühel hetkel katkestaski tuttav sisin meie keskustelu ning asusime avamisprotseduuridele: vabastasime kaant potisanga küljes hoidva konksu ja jäime ootama seesami avanemist. ei midagi.
austaja koputas õrnalt potikaanele. vaikus. ei isegi sisinat enam.
austaja koputas nõudlikumalt. mina jäin juba vastukoputust ootama. ikka ei midagi.
nüüd hakkas austajal närv krussi minema ning järgmisena maandus potikaanele rusikatümps. ja siis teine, kolmas.
vaikus, kuigi pott nägi kuidagi rääbakam välja.
siis võttis austaja käterätiku, keeras selle ümber käe ning virrrrrutas siukse tümaka, et vaene potikaas andis hooga järele (no eks ta oli ka juba pehmeks taotud eks), austaja käsi läbis kogu potitäie keedust koos kaanega kuni põhjani. kes füüsikatunnis käinud, taipab nüüd isegi, et kui potti midagi suurt saabub, peavad eesolijad ruumi tegema. noh ja eks nii see faasan sealt potist lendu pääseski. veel kaks päeva hiljem leidsin kardina küljest faasani- ja kaalikatükke (kardin oli kirju eks). elu kiireima liigutusega pääsesin ise keedufaasani eest köögilaua alla peitu. austaja sai aga keskmiseid põletushaavu. pärast lappisime haavu ning sõime faasaniputru.

umbes järgmise päeva lõuna ajal, kui olin läbipekstud potti emale tagastamas, turgatas mulle meelde, et avamiseks oleks lihtsalt tulnud sisisev pott hetkeks külma, voolava vee alla asetada :)

kolm-neli aastat hiljem küsis üks noor daam minu juuresolekul austaja käest, et kuidas tal on õnnestunud selline arm oma käele saada. austaja vastas väga krüptiliselt, et faasan ründas. neiu jäi hämmaris talle otsa vaatama ning nentis, et ta enne ei teadnudki, et faasanid nii vägivaldsed on. rohkem infot talle ei jagatud ning pöördusime üksmeelselt tagasi ilmajutu turvalistele radadele.