igavene linn

etapp 3

kõikvõimalike reisivintsutuste kauaoodatud tulemusena jõudsime lõpuks oma reisi kaugeimasse sihtpunkti ehk rooma. kell tiksus sobivasti öötunde ning seega olid kõik temperamentsed roomlased oma perede juurde koju läinud ning jätnud oma tänavad meile ekslemiseks. suur tänu!
olime oma sihtpunkti kenasti via michelinist välja printinud, kuid sellest hoolimata sattusime kuidagi ootamatult õige tänava valesse otsa vales suunas. peale kolmandat ringi ja juhivahetust tabas meid õnn ning nägime tuttavat daami, kes avas meile sissepääsu punkrisse (väidetavalt olime peale perenaise esimesed maatõugu punkrivaatlejad). hähh, täitsa ok punker on eriti peale mõningaid kriisiabi-maalritöid, mis enne meie tulekut olid ette võetud. perenaine on lihtsalt virila loomuga ja nõudlik :)

vastuvõtt oli soe ja südamlik. šaakalile oli koguni voodi valmis tehtud. meile ei olnud.
(taas)kohtusin koheselt ka peremehe muheda huumorisoonega, mis on tõesti kadedakstegev. uurisime nimelt, et kas võiksime muude parkimiskohtade puudumisel parkeeruda oma võõrapäraste numbritega autoga invaliidide kohale. peremees naeratas laialt ja kirjeldamatult toetavalt/soojalt ning teatas et no seda me tõesti teha ei või. arvestades kogu juurdekäiva miimikaga oli see kõige ootamatum verbaalne informatsioon, milleks ma valmis olin.
hm, kultuurierinevus :)

noh ja siis me tõime kogu oma mööbli tuppa ja võtsime kohe järgmiseks viinad välja. pererahval on nüüd vist kuni järgmiste jõuludeni külmarohtu võtta.

et kell oli mõnda aega peale keskööd ja eriti kuna me ei olnud ammu kohtunud istusime kohe kööki maha ja asusime vähemalt viimast viga parandama. selleks kulus ca 1/2 calvadost: K'l oli kurk haige :P
esimese kohtumismelu möödudes asusime oma pesa ehitama. meil oli selle jaoks ilmatu madrats kaasa veetud, mille saab kahekohalise (ja -korruselise) kušeti suuruseks puhuda. autsaiderina ei olnud ma enne madratsipuhumistel osalenud, seega sain suure üllatuse osaliseks kui punkri suurimas toas keset ööd keegi seina auke hakkas puurima. kiire järelpärimine rikastas meie maailma teadmisega vilepumpade olemasolust.
jällenägemisrõõmust oimetutena kobisime magama, et aasta viimast päeva väärikalt vastu võtta.

hommikul paotasin alles silmalauge, kui kallis kaasa oli juba ümbernurgakohvikus esimesed paar kohvi rindu tõmmanud. edasi läks ainult hullemaks, sest kalli kaasa tuttavliku kesta sisse kolis turisticus japanicus koos kaasasündinud kaameraga. meil on nüüd iga nurga alt vaateid caesari altarist, foorumitest, colosseumist ja ... millest iganes.

mulle reeglina vaatamisväärsused eriti ei mõju. on see siis raskest lapsepõlvest koos kunstiajalooga või lootusest, et nad on laivis ägedamad kui pildil või sellest, et nüüd on jälle üks asi vähem vaadata või millest iganes aga iga maailmaajaloo imeteosega kohtudes olen reeglina kergelt pettunud. pigem olen reeglina stööritud sellest kaubitsemisest, mis iga vareme ümber kihiseb ning kiirendan sammu. igal juhul lohises turisticus japanicus meil sabas seni kuni ära kadus. õnneks leidis ennast vähemalt ise üles!

kõikvõimalike pealetükkivate immigrantide peletamiseks kasutasin oma põhjamaist tapjapilku ja vastomandatud äratule!-nippi - :,: igasuguse :,: häirija sinu suunas liikumisel tuleb piisavalt kuuldavalt sisiseda: ärrra tule! ilmtingimata eesti keeles. kõik värskeltmeisterdatud gucci-kotte müütavad või pinisevaid/plinkivaid vidinaid õhkuloopivad tõmmud tegelased kaovad kui ussist nõelatud. nb! kogu see industry paistab olevat täiesti võõrtööjõu kätes. ükski kaubitseja ei meenutanud itaallast isegi mitte selja tagant.
ühtlasi süvendab uue oskuse rohke rakendamine minu sisetunnet, et sõnakehvadel põhjamaalastel, on kompensatoorselt väga arenenud kehakeel. umbes nagu pimedatel kuulmine ja haistmine. kord külastasin üht liiga kallist brüsseli hotelli ning tellisin glamuurse nimega tee, mis maksis 6 EURi. nõjatusin mugavasse tooli ja jäin maitseelamust ootama. mulle toodi liptoni orient-tee kotike!!! minu jahmunud reaktsiooni nähes teenindaja lausa võpatas ja küsis murelikult, et kas kõik on ikka korras :)

rooma on sümpaatne. lisaks kenale ilmale üllatas ta meid lausa päikesepaistega. lisada sellele veel avarad pargid ning ohtrad piiniapuud! roomlased on pisut ülbed aga sellest saab turistliku ignorantsiga üle. ma tegelt päriselt ei omandanud itaalia šoppamiskultuuri, mille kohaselt tutvud kogu kaubamaja valikuga vaateakna abil ning sisened vaid selleks, et osta rohelist volangidega seelikut, millel on lõhik vasaku puusani ning roosa tõmblukk. laskusin koguni nii madalale et katsusin maxmara poes kaupa, mida mul ei olnud plaaniski osta! vaene K ei saa nüüd kunagi sinna poodi tagasi minna.