seisus kohustab

1.12.2007

puhkus: sissejuhatav osa

peale aastavahetuspuhkust tunnen end organiseerimisgeeniusena. kahtlustan, et mu kallis kaasa seda arvamust ei jaga :)

etapp 1

tegelt oli meil väga tore: vaatlesime põhjamerd - peaaegu nägime tõusu oostendes ja külastasime kuulsaid hansalinnu brügget, antwerp'i ja amsterdami.
oostende on päris äge suvituskuurort belgia põhjarannikul. kavatsen seda suvel põhalikumalt uurima minna.
amsterdam oli minu emmele kui suveniirilembelisele kõlbelisele küpses eas daamile pisut raske katsumus kuna vastav turusegment iseloomustab värvikalt hollandi mitmekesisust ja liberaalsust. seetõttu võis mõne kruusi seest piiluda lustlik lehmake, mõne teise seest aga seksikaubanduse heisatud sümbol. ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas oleks sellisest kruusist kohvu juua, samal ajal kui glasuuritud tõivet kruusi keskel pikapeale nähtavale ilmub. kuidas suure ninaga tegelased oma kohvi/piima sellisest asjast kätte saavad?
no vähemalt puukingad jäid meil seekord ostmata. samas saime K'le überägeda t-särgi.

võõrastesse linnadesse sissesõites meeldib mulle kasutada sellist "umbestäpselt" lähenemist, et hakkad linnaservast vaatama, kus on centre de ville, centro või centre ja hakkad aga sinnasuunas kruisima. vahepealsed rajalthälbimised ainult suurendavad naudingut, kuna siis saad sissevaate pisut varjatumasse elukeskkonda. vahel võid küll juhtuda vaatlema vastlaekunud immigrandi ihukergendust otse sinu suunal (nizza) või sattuda linnaümbritsevale ringteele vastassuunas (rooma) aga see on kõik tühiasi. jamaks läheb tavaliselt siis, kui sul on konkreetne koht kuhu selles linnas vaja jõuda või linnast väljumisel õige suuna leidmisel. selle poolest meeldivad mulle prantsuse linnad, sest seal on lihtsalt kiirtee märk ja vihje: toutes directions ehk kõik suunad. ning siis aegamisi kukuvad erinevad suunad rajalt maha.

amsterdami me just ülalkirjeldet moel sisenesimegi. noh ja kui olime juba mõnda aega linna sees sõitnud mõtlemise, et pargiks auto ära. otsustasime, et ok, keerame siia tänavasse ja proovime kohta leida. tänav oli kanaliäärne ning otse kanali serval paiknevad kohad mind ei meelitanud. seetõttu jätkasime teekonda, kuni jõudsime mingile väljakule ja vaatasime, et oh, näe mingi kirik ja kohe selle vastas parkimiskohad. parkisime. pärast selgus et kirik on Oude Kerk ja parkinud olime punkti pealt linna geograafilisse keskkohta. oligi umbestäpselt :)

hilisema kanalituuri ajal saime teada, et minu pelgus kanalite suhtes oli põhjendatud: nad ei pane seal eriti kanali ja tänava vahele piirdeid (esimesed piirded installeeriti vist ca 1975, kui mulle õigesti meelde jäi) ning nii pargitakse otse kanalisse kesmiselt 1 auto nädalas. kanali poolt vaadates oli aga kohalike parkimismeisterlikkus lihtsalt rabav. tihti olid auto rehvid täpselt kanaliäärega tasa. mõningase murega juurdlesin selle üle, kas hajameelsemad osavparkijad peale edukat manöövrit ka otse kanalisse astuvad, kuna mitte mingit maariba auto ja kanali vahel lihtsalt polnud. aga ju nad väljusid siis kõrvaluksest.

tabasime veel ühe pisut ootamatu nüansi kohalike liberaalsusest: kuseposti. nimelt jalutlesime elegantsel pealelõunal mööda maalilist kanalit x ületavat kaarsilda y kui järsku tabas meie sõõrmeid väga intensiivne lehk. kiire orienteerumine ümbruskonnas juhtis meie pilgud kanali ja silla ühinemiskohal asuvale ranna riietumiskabiinile. vaatluste tulemusena selgus, et kabiini altpoolt avatud osast on näha meeskodaniku jalad (väga viisakates kingades) ning otse nende ees mingi sein ja seina all maas rest, värske eritise jaoks. üle kabiini ülemise serva sai asjataja vabalt suhelda teiste järjekorras seisjatega. säärane võimalus leidis ka intensiivset kasutust. järjekorras seisjaid oli palju k.a. soliidsetes mantlites vanemad härrasmehed hommikune ajaleht kaenla all. sain aru, et kanalid tõesti ei ole suplemiseks :)

jõuluõhtul kõõlusime kõikidel olemasolevatel toolidel meie glamuurses brüsseli residentsis ning manustasime issi küpsetatud jõuluhane.
haneotsingute tulemusena tean nüüd täpselt, kuidas nimetatakse kalkunit nii flaami (kalkoen - keeruline, mis :P) kui vallooni (tinde - hoopis teine tase eks ;)) keeles aga hane nimetus vajab veel tuvastamist.

selline siis oli minu puhkuse esimene, sissejuhatav etapp

PS T ei harjunud selle etapi jooksul kõige vähemalgi määral oma potentsiaalise uue koduga. ca 3. päeval ilmutas ta šaakali suhtes mõningaid äratundmismärke ning hammustas teda ninast.

2 Comments:

  • At 14.01.07, 10:30, Blogger Katu said…

    Just praegu lugesime Rokuga ahnelt seda blogisissekannet. Alguses oli huvitav lugeda,aga nyyd Roku nutab nurgas ja minagi olen pettunud - miks ei ole siin sònagi kirjutatud teie seiklusrohkest puhkusest Roomas ja suurepàrasest kodumajutusest? Roku on tàiesti veendunud, et teile ei meeldinud Roomas ja ta ei julge enam kunagi teie silma alla sattuda :)

     
  • At 15.01.07, 22:02, Blogger seisus kohustab said…

    see oli lihtsalt nii äge, et ma ei ole veel kõike jõudnud kirja panna.
    ehk siis WIP

     

Postita kommentaar

<< Home