tennis algajatele

meil on tennises üks meeskodanik, kes on kahtlemata meie grupi tugevaim treenitav. nimetagem teda siinkohal M (=suur M).
hoolimata sellest, et treener on korduvalt vihjanud, et M peaks tugevamasse gruppi üle minema, keeldub ta seda tegemast. minus süveneb arvamus, et ainuke põhjus, miks M meid oma olemasoluga õnnistab on see, et ennast teiste arvelt paremini tunda.
kõik ülejäänud treenitavad puhtal kujul segavad tema trenni, välja arvatud hetkedel, kui ilmneb meie ainus kasulik omadus ja me asume korjama tema palle, kui ta parasjagu treeneriga sügavintellektuaalsetesse vestlustesse laskub.
mõningaid stiilinäiteid veel:
iga kord kui korv pallidest tühjaks saanud,laskub ta murelikul ilmel oma sokikanda kohendama ning urgitseb seni, kuni töökas naispere (kogu ülejäänud seltskond koosneb suhteliselt võrdsel arengutasemel naistest) on pallid kenasti kokku korjanud. koheselt elimineerub ka sokiprobleem ning noormees lõhub reketit-palli religioosse kirglikusega kuni korvi tühjaks saamiseni. siis tabab sokilõks teda taas (võimalikud alternatiivid veel "kustumatu janu" ning "viga reketiga").

nõrgemate, algajamate tegelastega komplekteeritult söödab M neile ebaõiglase kohtlemise üle solvumist näitavaid serve, mis ullikeste õla- ja küünarnuki liigesed tõsisesse ohtu seavad, ise kogu aeg nende non-compliancy üle pead vangutades.

sattudes treeningul vastamisi kahe kordamööda vahelduva vastasega, kellest üks on treener ja teine kaastreenitav, peksab M kolleegile sujuvalt surmavaid serve, mille tulemusena veedab kolleeg enamuse ajast platsi kõrval. kui aga kord treeneri kätte jõuab, muutuvad servid leebeks ja ilusaks. treeneri märkuse peale, nendib M, et tal on treeneriga huvitavam mängida! tegelt ju kolleeg kindlasti tahabki juhmi näoga platsi kõrval seista, kuigi maksab treeningu eest täpselt sama raha kui M.

oleme kuulnud ka seda, et ta on noorpõlves mitmeid aastaid tennisetrennis käinud, kuni esimese võistluseni, mille ta kaotas. ja mida see meile pajatab?

olen olnud läbi aegade kehv kaotaja, kuni avastasin võtme enda ümberkodeerimiseks kaotuse kartmiselt võita tahtmisele. kaldun siiski arvama, et ka oma halvimatel hetkedel ei pakkunud lamajate löömine mulle sportlikku rahuldust. nad ei saa siis ju minuga mängida ja seega ei ole mul pooltki nii lõbus kui siis kui ka nemad kaasalöömiseks võimaluse saavad, selle läbi ehk arenevadki ja tulevikus konkurentsi pakkudes mind ennastki rohkem pingutama sunnivad.

keeldun edaspidi debiilsete egomaniakkidega koos treenimast või nõuan klubilt "seisuraha" tagasi.