riia, mu arm

käin viimasel ajal riias tihedamini kui trennis. sel korral siis pigem oma hobide innustusel: invasioon riia kaitsekolledžisse lõppes meie võiduga.

küll aga tuli oluline osa võidust meil sel korral lausa stripiklubist välja tuua. külastatud asutus nimega "dolls" asus väga respektaablis ümbruses otse ooperiteatri vastas ja miski ei ennustanud sellist pikantset tegevusala.
kuna viibisin 80% maskuliinses seltskonnas lendusid kaunitarid meile peale kui kärbseparv värskele lehmakoogile. üks kaaslastest ehmus sellepeale nii ära, et teatas ambitsioonikale ööliblikale, et ta on minuga juba 27 aastat abielus olnud. nentisin siis, et näe, otse lasteaiast sai :)

kõrvaltegevusena läbitud koolitus oli oluliselt vähem seikluslik. kõrghetk pakkus visuaalse efektina leegitsevat jumet komplektis enneolematu hulga kirjavigadega ning ajaplaneerimist, mille tulemusena 40-minutise ettekande lõpuks oli läbitud juba veerand slaididest.

lätlased meeldivad mulle aga endiselt. nad on kuidagi peaaegu nagu omad ainult ehk vähem küünilised. ja kui manöövrite käigus selgub, et eestlased on millegi asjalikuga hakkama saanud, ei häbene nad siiralt tunnustust avaldamast. lisaks on lätlaste delfis lisaks meilgi kasutusel olevatele ka eraldi uudistesektsioon baltikumi uudiste kohta. aga ehk peabki kahe ülbiku vahel paiknedes lihtsalt hea meeskonnatöötaja olema.