sallivusest

olen toibuv sõltlane.
skoor: viimase nelja päeva jooksul üks.

samas tuleb tunnistada, et kui ma kogu aeg peaksin leedus suitsetamisest loobumisega tegelema, saaks sellest väga keeruline projekt. nimelt on meie kallid lõunapoolseimad baldid endale pähe võtnud siseruumides suitsetamise ära keelata. mõistlik ja tore, eks? aga võta näpust: iseloomulikult enamusele idaeuroopa rahvastele on ka leedukad kirglised suitsetajad. kuna nad seda siseruumides enam teha ei saa, ummistavad nad nüüd kõikide avalike kohtade lävepakke. ja ma ei naljatle: neist mööda pääsemiseks tuleb suisa trügida!

mõned aastad tagasi ei kohanud ma leedus tänaval mitte ühtegi suitsetavat naist. nüüd tuhisevad hommikul tööle nii et pilv taga. erinevate ministeeriumide ukseavades on vist suisa perma-pilvitus. kurb on vaadata neid viksitud onkleid-prouasid sellises alandavas situatsioonis.

mittesuitsetaja teatab hiljemalt nüüd, et no jätku siis maha! iseenesest õige, kui unustada, et reeglina pelk ärakeelamine asja automaatselt olematuks ei tee (prostitutsioon) ning suur osa inimkonnast reageerib oma mingite tavade/õiguste/harjumuste kitsendamisele protesti ja trotsiga (muhamedi tüdrukute pearätid prantsuse koolides) ning eriti kurjaks aetuna ka vägivallaga (kõik terrorivennad).

olen ise ka nobe keelama/käskima, kui miski minu ootustele ei vasta aga leedukate dilemma tegi mind mõtlikuks:

1. kus on piir millal midagi saab lihtsalt ära keelata ja millal peab alustama kaugemalt a la selgitustöö jne?
   
2. mida üldse saab/peab keelama ja mis on inimese enda asi?
   
3. miks näiteks suitsetamine on (no sõnaotsesesmõttes :) out aga alkohol ja mängupõrgud vägagi in? loendasin vähemalt 5 kasiinot peatänaval :(
   
4. mida nad talvel teevad: suurendavad külmetushaiguste ravimite riiklikku tellimust?
5. huvitav, kas mõni mu trajektoorile jäänud suitsupilve mähkunud ministeeriumidest (ehk majad nimedega ... ministerija) ka tervishoiuministeerium oli?

taani demokraatia lühikursus
meie oma leedu kontoris aga on asjad teisiti: mittesuitsetav boss (siis taanlane) lubab töötajatel kontori osades köökides suitsetada, sest ta leiab, et on alandav oma töötajaid selle pärast tänavale visata. suitsetavad kolleegid katsutakse kokku paigutada, et nad teisi ei segaks. ventilatsioon tundub olevat mõistlik, sest ma ei taibanudki kohe, et seal suitsetatakse.

kuidas mina sellest kõigest välja rabelesin?
kahjuks kaasneb iga sõltuvusega "monkey see monkey do" efekt, mistõttu sain oma isikliku deemoniga väga lähedalt tuttavaks - igast ukseaugust möödudes tuletati mulle meelde, mida ma vältida püüan.
huvitav on täheldada, et kui ma aastaid tagasi suitsetamise päriselt maha jätsin (st 1 pakk päevas => 0 ühe päevaga) , läks justkui oluliselt lihtsamini, mis tõestab, et nö tipsutaminegi on ohtlik. õnneks käivad minu halbade harjumuste juurde teatud rituaalid. või vice versa. kuna neid on reisil keeruline tagada, jäingi kuivale, sest õnneks ei tundunud ukseavas kössitamine mulle piisavalt glamuurne.
ootamatu lisaväärtus sellele, et olen mugav ja endast kõrgel arvamusel :)

tõstatatud küsimustele vastuste leidmisel luban teid kindlasti teavitada.
seniks muusikat