elame, näeme

olen jõudmas oma püsivaima eluetapi teise otsa. staatusemuutusest lahutab mind juba alla 100 tunni ja see ajab hirmu nahka küll!
üritan paaniliselt kogu seda infot endast eemale togida aga ta tülitab mind sama visalt kui üks mu tüütu kolleeg, kelle igale sõrmeliigutusele ma kaasa pean elama.
õnneks saan situatsiooniga harjumist harjutada vaid loetud päevad, kuni mu meeskodanikud mind maha jätavad ja euroopa teise otsa ära kolivad.
siis võin oma suvsed seiklused maha vaikida (ning käesoleva sissekande kustutada).

kui ma homme peale lõunat veel põhjapoolkeral viibin ja tühistamiseteated teieni pole jõudnud, hakkan jõudma asjale lähemale kui kunagi varem. eeldatavasti vajan juba ka teraapiat. kahjuks on eelkäijaid mu ümber nii napilt, et keegi ei oska mind õieti nõustadagi: ema ükskord tegi seda ja juba 15 aastat hiljem suutsin sellest kokutamata rääkida.

oleks pidand tegema tavalise triki ja asja naaatuke edasi lükkama :)