elu on selline

ühiskonna rakuke taas löögi all. kui nädal tagasi olid programmis autosaltod, siis kuna see on nüüd käpas, on menetluses ettevalmistused jaotumiseks erinevate linnade vahel.
mida kõike tähelepanu võitmiseks ei tehta!
projekti edukuse prognoos 60%.

külastasin oma vana kooli ning suurest heldimusest andsin avalduse magistriõppesse. kompensatsioon või siduvate suhete otsimine?

naudin üksindust meeletult ning võimaluse avanedes manustan ampsude kaupa:

vedelen sündsusetult kaua voodis.
kõnnin toast tuppa.
nikerdan põhjalikult maiusroa kallal, mida pirtsakad kodused rändtirtsud isegi ei hoomaks.
söön kõik ära.
koristan garderoobi. terve päeva.
nokin nina ehk tegelen kõikvõimalike enesepoputustega.
taasleiutan iseennast.
liialdan kõigega samas koonerdan suhtlusega.

üksi.
see on nagu luksuskaup.

kuid kas üksindus on mõnus ka mitmeaastases mõõtkavas?
ei mäleta. kogu aeg oli tempo peal.

Edit: projekti edukuse korrigeeritud prognoos 90%. jälgige uudiseid