seiklused euroopas

puhkuse teine etapp algas kohe peale vanemate koduteele saatmist.
meid ootas austria vaat et ainus suusakuurort, kus detsembrikuus lund võis leida.
kohalejõudmisel kahtlustasime grandioosset petuskeemi, kuna lund ei paistnud kühvlitäitki. manöövrite käigus selgus, et lumi oli kõik üles mägedesse ära peidetud ning sinna ligipääsemiseks tuli gondliga mägimatk ette võtta.

enda jaoks pisut ootamatult saabusime suusakuurorti täiesti öömajatult. enne meid kohalejõudnud skaudid olid väidetavalt leidnud meile sobiva öömaja. kui me enesekindlalt juhatatud majja trampisime, selgus, et informatsioon on pehmelt öeldes ebatäpne. koheselt laekus aga sündmuskohale hotellijuhi ema, kes asus kiirelt telefoneerima, et hädalisi aidata. peale mõningaid telefonikõnesid, leiti meile öömaja otse kõrvalmajast! superarmsad hotelliomanikud seal! kallis kaasa jõudis meie öömaja perenaisest sellisel määral sissevõetuda, et ähvardas talle kinkida plastist plasku viru valgega. pika veenmise peale ta seda sammu siiski ette ei võtnud.

et tegemist oli peredele ja penskaritele suunatud puhkekeskusega, oli seal kokku tervelt 1 must rajajupp ning lugematu hulk "tuttmütse", kelle vältimiseks oleks tulnud vist katkematult ÄRA TULE! karjuda. mul nimelt tekib hetkega võitmatu paanikahoog kui näen enda poole suundumas 120-kilost laperdavat "tuttmütsi", kelle pidurdamisvõimekus mingit usaldust ei ärata. ohutust kõrgusest ülevalt lifti pealt vaadates võib ju olla tore jälgida, kui turske onkel rajamärgistusetabamise konkursi võidab. temaga järgmisel allasõidul rajal kohtudes enam nii naljakas ei ole.

suusatamise nautimise üks olulisi komponente on kahtlemata kvaliteetne varustus. meil on see ka täiesti olemas. igaks juhuks me vähemalt saapaid kaasa ei võtnud. nüüd on nad täiesti värsked ja kasutamata juhuks kui me nad kevadise reisi ajal kaasa märkame võtta.

järgmisel aastal tahaks aga hoopis šveitsi kuurorte lähemalt uurida.
sealt läbisõidul sattusime küll täiesti kohutava lumetormi kätte, millest pääseda üritades pagesime 17 kilomeetrisse tunnelisse, kuid ka teisel pool sadas laia valget lund.
kuigi meil oli ilmaoludele vaid suvekumm ettenäidata, vedasid šveitsi kvaliteetsed teed meid kaunisse mägilinna, kus olime plaaninud ööbida. pika otsingu tulemusena tuvastasime mitmeid H tähega silte, mis hotellide jälile juhatasid. üllatuseks olid kõik hotellitegelased uusaastapuhkuse välja võtnud. lõpuks tabas meid õnn: märkasime eemal pisut valgustatud hoonet, mille suunas näitas silt H Spital. lootusrikkalt astusime autost välja loodusjõudude kätte, ise arutledes, et see vast väga kallis hotell ei ole, kuna näeb kuidagi odava korrusmaja moodi välja. luusisime ümber maja, kuid ei leidnud hingelistki, kes meid majutada oleks tahtnud.
tuisku trotsides rühkisime järgneva ukseni, millel leidus silte a la orthopädie ja therapie. selgus, et selles majas ööbimiseks oleks meil tulnud väsimusest keerukamat kliinilist seisundit demonstreerida - olime ülesnuhkinud maakonnahaigla aka hOspital'i. miks nad nii hotelle kui hospidale H'ga tähistavad?

järgmise suletud hotelli uksel kolistas kallis kaasa sellise pühendumusega, et viimaks ilmus uksele lahke teenindaja, kes suures abivalmiduses oli valmis end meiega kaasa sättima, et õiget hotelli ette näidata. kuna isegi pakiruum oli pungil täis, pidime lahkest pakkumisest loobuma. siiski juhatas ta meid õigesse kohta ning lõpuks saime öömajale linnakese keskväljakul paiknevasse hotelli.
hommikul tundsime end ümbersündinutena. ma ei olnud nii hästi puhanud vist aastaid. hommikusöögiks pakuti meile värskeid saiakesi, juustu ja isevalmistatud konfitüüri. kogu kraam oli valmistatud sealsamas!