kondiväänaja

minu viimase paari nädala seltsielu tipphetked mööduvad kondiväänaja juures. olime oma kohtumisi pikalt plaaninud ning seega olin esmakohtumisel ärevil kui pruut altari ees. assotsatsioonid jätkusid, kui mind pikali visati ja kõik kondid läbi ragistati nagu oleks buldooseri alla jäänud.


siis tuli aga äkšoni osa ehk kaelavenitus. teate selline nagu vandammed ja stiivensegallid filmides oma vaenlastele selja tagant ligi hiilides teevad. selle vahega, et kõik raksumine ja krigin toimus laivis ja minu kaelas! nüüd tean, et vandammed tegelevad hoopis rühivigade korrigeerimise ja profülaktikaga :) see krigin oligi kõige häirivam osa, sest valusaks kogu meie intiimsused (yumeiho on ootamatult lähikontaktne kohati) ei osutunud ning kondiväänaja professionaalsus aitas üle ka emotsionaalsest tõrkest oma isikliku kaela teise inimese kontrollile allutamises. kui ma ausalt tunnistasin, et pelgan seda kaelaasja, siis ta lihtsalt ütles, et tema ei pelga! täitsa ootamatu eks? oodatav reaktsioon oleks olnud "oh, mis sa kardad, see väike krõks ei tee ju midagi, mulle on mitu korda tehtud ja alles eile sain järjekordselt haiglast välja!".
aga nii nagu tema ennast väljendas, tekkis mul suur ja pehme usaldus tema kompetentsuse suhtes.

resultaat ei lasknud ennast pikalt oodata: nüüd olen sire ja pikk, sest madina tulemusena lahtiloksutatud luud-kondid andsid pikkusele 2 cm juurde. selg ka ei valuta ja trennis saan ilma valukarjatusteta servida.


kättemaksulisematel hetkedel unistan, kuidas ma kalli kaasa oma uue tuttava küüsi jätan: kuna KK on akrobaatikas ja painduvuses väga kodust ära, vedaksid nad koos kindlasti huvitava tunni või kaks. kolm?