törts tibijuttu

tundub, et keegi on äraneednud mu kaubanduslikud ettevõtmised. kõigepealt suudab raamatupidaja kanda mu töötasu avakosmosesse, mille tulemusena laekub see minu kontole 7 päeva hiljem, kui mul seda vaja oleks läinud. selleks ajaks on kõik otsekorraldused umbes ja iga teenusepakkuja ärevalt helistlemas, et kus nüüd raha siis?
ja siis lõpuks pääsen londonisse poodi! panin juba eelmisel nädalal karen milleni juures regentil kollasele kotile ja stilettodele pilgu peale ning nädala jooksul on ostuplaan juba trenditeadlikumate sõbrataridegagi tööd teeseldes läbi arutatud. nüüd suundun sihikindlalt sisseostule. saan koti juba poolelt teelt house of fraserist kätte aga kingi nad ei müü. ei häda, saan need homme regentilt kätte! suundun saagiga õnnelikult hotellituppa ja asun kotte kolima. teate küll seda õndsat tunnet, kui kolid oma vanast kotist, mis uue ilmumisel kohe nirumaks ja väärtusetumaks muutub, asjad uude, palju paremasse, säravamasse, siledamasse jne kotti. eemaldad uue koti metallosadelt ja sangalt kiled, naudid hetke...
ja siis vaatab mulle kotisügavusest vastu plastmasplönn. seesama, mida varastehirmus poed riietele umbes puusa või vöökohale suskavad, et sa neid proovides võimalikult lötakas välja näeks. täpselt selline plönn on mulle nüüd kotiga kaasa antud. nojah, lahkusin poest siis kui see ammu kinni oli pandud, sest suutsin end sujuvalt nihverdada mingile vip-ostlusele ja seega olid väravad eeldatavasti välja lülitatud.
kotikolimine jääb pooleli ning otsustan järgmisel päeval poodi tagasi tormata, sest eeldatavasti läheks raskeks iga turvavärava juures seletada, miks mu kott kõik alarmid tööle lööb. mingil hetkel tuleb jõuda ka regentile, et mätsivad kingad kätte saada.
plaan sujub hakatuseks veatult. regentisse jõudes tuleb tõrge: kollaseid kingi seda numbrit ei ole aga saaks roosasid. need ei mätsi aga kotiga, eks. arutame poeneiuga, et ehk saaksin teisest poest läbi lipata, et kingad haarata, sest need hakkavat otsa lõppema.
paanika algus!
kuna kõik oli minutipealt väljaarvestatud, hakkab olukord väljuma kontrolli alt: vaja on kätte saada õiged kingad, jõuda õigele brüsselirongile, haarata KK poolt pakitud kohver ning tormata tallinna lennukile. aega rongi lahkumiseni 1 tund ja 13 minutit.
vahepeal teeb poeneiu tööd ja uurib andmebaasist õigete kingade asukohta. selgub, et selfridges on 2 paari. paneme telefoni teel kingad Laura varjunime all kinni.
torman. aega 1 tund ja 5 minutit.
teel jõuan end maapõhja kiruda: selfridges on teisel pool house of fraserit: miks ma kohe ei võinud sinna minna!
tuletan lennult uusi jooksuasendeid, mida saab harrastada arvestades 10 cm ärikingakontsaga ja overnight-kotiga, milles arvuti tinapommiks sees.
arvestan, et suudan kotiga virutada ca 50le uimerdavale turistile, kes ei suuda otsustada, kummal pool teed nad peaksid tuigerdama: briti või euroopa (britid nimelt mitte ainult ei sõida autoga vasakul pool teed vaid ka kõnnivad ja ronivad mööda treppe samal tänava/trepipoolel). kott, millega ma lahkelt obadusi jagan, on mul raske. väga raske. näiteks hetkedel, mil jooksma puhken, ei suuda ma tavajooksule omaselt maast kerkida vaid justkui voolan kõvera põlvega mööda tänavat edasi.
enesekirumise vahepeal kalkuleerin tõenäosust demonstreerida uut liikumistehnikat mõnele tuttavale. tõenäosus väike. lidun edasi, täiendades tehnikat teepeal pinsakust koorumisega.

selfridges ja aega 56 minutit.
KM sektsioon leitud ja kingad olemas. kassiir lobiseb tibidega, kes on pool poodi ära ostnud. sekkun enneolematu jõhkrusega ning palun toetada minu üritust rongile jõudmisel. saabub uus kassiir ja kingad saavad minu omaks.
järjekordse uskumatu ponnistuse tulemusena olen metroos 48 minutit enne rongi lahkumist. metroo ei vea seekord alt ning saabun waterloosse 35 minutise varuga. kolme peatuse jooksul jõuan pakkuda rahvale uudset meelelahutust, kui otsin oma arvutikoti avarustest plaastreid, et päästa villistunud kanda. jõuan mõelda oma pediküürijale, kes mu koos värskete villidega eeldatavasti lihtlsalt uksest välja viskab järgmisel päeval.
nüüd veel jooks läbi jaama ning 28 minutit enne lahkumist (reeglite kohaselt peaksin olema seda teinud 12 minutit tagasi) olen turvakontrolli läbinud ja ... särgipoes. Proovin selga 5 särki, saan uue ja ilusa särgi ja jõuangi rongile.

järeldus 1: ma ei ole mõistlik
järeldus 2: vajadusel olen ajakasutuses väga ratsionaalne.
järeldus 3: ma ei tunne ühtegi meeskodanikku, kes sellise tormamise vajalikkusest suudaks aru saada veel vähem seda nautida.
lõppjäreldus: olen edev ja ei karda selle nimel riskida või mittemõitmise küüsis vaevelda.

epiloog: tallinakoju jõudes, tuvastan, et terariistade (nõelad) puudumisel tuleb ville "arstida" kahvliga. kingade ja koti glamuur ei kahane sellest millimeetritki ja ka pediküürija halastab mulle.