räägitakse

olen korduvalt mõtisklenud selle üle, kuidas mu jooksutreeningud koertejalutamispargis nii vähese tähelepanu osaliseks saavad. kohati tundub lausa solvav, kui suur peni ükskõikselt su'st pilguga üle laseb ja siis poolelioleva põõsanuhkimise juurde tagasi pöördub. isegi kepsakad kutsikad ei ole meid iial nuhkima tulnud!
koerajalutajad ise on mind aga hämmastanud sellega, et prouadel on reeglina soeng peas, läkastamaajav aroomipilv ümber hõljumas, daamikäekott käevangus ja mobiilivestlus pooleli.
kuna mul ka endal pikki aastaid lambakoer olnud, olen pidanud võimatuks, et kõik koerad nüüd nii viksilt ära on treenitud. hea küll, on üksikuid fänne, aga enamusel koertel jääb haridustee mingis järgus pooleli ja see annab ka pargikäitumises tunda: omavahelised nuhutamised, kaklused, võõrastele ligijooksmised jne. ükski brüsseli koer ei ole aga ühegi sellise asjaga ilmaski minu nähes hakkama saanud!

nüüd aga jagas KK kolleeg meile teadmist, et mitte belgia koerte enneolematu haridustase vaid hoopis tehnikasajand on belglastele appi tulnud: kõik kutsikad pidavat pandama nii 2 kuu vanusena mingisse tuppa/kappi ning neile lastakse mingit heli, mis nad siis kogu ülejäänud eluks selliseks uimaseks muudab.
kriiiiiipi!
mul hakkas nendest kutsadest niiiiii kahju: nad ju sandistatakse ära!
sellepärast mulle ongi tundunud kogu aeg, et need koerad oleks justkui "laksu all": aeg ajalt noorematel kutsadel justkui korra viskab vimka sisse, tehakse paar tõtakamat sammu aga siis kohe klaasistub pilk ning taarutakse põõsavahele nuhkima.

arvestades, et nad ka üksteise vastu erilist huvi ei ilmuta, uusi sandistatavaid kutsasid õnneks varsti enam ei teki.