kevad õhus?

Reeglina tunnen kergendust, et õudne teismelisus on ohutus kauguses aga eile hommikul ärgates tajusin õhus kevadet ja päikeselaigus peesitades soovisin hetkeks ärgata hoopis varajasel suvehommikul selles lakas, mis kunagi kakumäel mere ääres tuulte käes ägises, kerge pohmakaga alla randa päikesetõusu vaatama tatsuda juuksed heinapepri ja käsivarred sääsekuplaid täis.
Noh oletame, et see meeskodanik, kes kaasalohistatud tekki üle õla asetama tuleks võiks olla keegi teine, kui see mörr, kellest hilisemas elus tisler sai ...

massipsühhoos?

eelmine kord kui ma Londonis olin, lugesid kõik inimesed metroos Jane Austeni. Sellel korral loevad kõik Khaled Hosseini Kite Runner'it.

inimesed meie ümber

meie tutvus algas üsna ebakonventsionaalsel moel: esmakordselt tööle saabudes, tutvustati mind hakatuseks proua laual olevale potilillele ja alles peale seda, kui olime potilillega mõned mõtted vahetanud, sain proua endaga jutule.

juba varajases tutvuse järgus hakkas selguma, et minu uus tuttav on väga ebatavaline:

tegemist prantslannaga, kes prantslasi ega prantsusmaad silmaotsaski ei kannata. päritolult koguni poolenisti sakslane kuigi saksa keelest ei saa silpigi aru hoolimata sellest, et on saksamaal kaks aastat töötanud. kogu oma ülejäänud täiskasvanuelu, mis vaatluste järgi võiks olla min 30 aastat, on proua veetnud inglismaal. olnud abielus aga mehe nime ei võtnud. mingil ajal võttis lihtsalt mingi muu nime.

viimasel ajal on proual hakanud viltu vedama. kõikk sai alguse sellest, et ta landlord osutus seaks ja avatud suhtlejana viis ta landlordi selle asjaoluga kiiresti kurssi. landlord prouaga nõusse ei jäänud ja kaebas proua tema avameelsuspuhangu eest kohtusse sest see olla hakkama saanud ehtnatsliku steitmendiga.

siit alates takerdus minu huvitav kolleeg politsei ja kohtu hammasrataste vahele, sest a) seoses oma poolsaksa päritoluga pidi ta ju ometi sündima teadmisega, et natsidel oli mingi spetsiifiline hüüdnimi juutide jaoks ca 70 aastat tagasi ja b) landlord on juudi soost c) landlord on informeeritud et proua omab mingit osa saksa geene (tema praegune nimi on väga prantsusepärane) ning kõige selle tõttu on tegemist rassistliku tagakiusamisega.

uurija tituleerinud minu kolleegi kurjategijaks ja ei vaevunud teda ära kuulama.

selle peale asus minu uus tuttav kübersõtta ja tegi endale koduka, kuhu ta kogu oma loo kirja pani (kui me jutuga siiani olime jõudnud, istusin jõuliselt oma keelepaeltel, et talle mitte üht eestist tuntud näidet tuua). politseiuurija oli selle tõttu proua peale hirmkuri, sest nemad on ju kõik ringkaitses proua vastu ja ühed vabamüürlased nagunii.
peale kohtujada lõppu, mis kulmineerus proua süüdimõistmisega, on proua kaotsis. st juba uuest aastast alates ei ole keegi teda tööl ega kodus näinud ja tema vend otsib teda töökaaslaste juurest taga.
siis ühel päeval helistab proua oma endisele(?) töökaaslasele, palub venna tülitamise pärast vabandada ning kaob taas. ei seletust, kus ta on, teadet sellest, mis ta teeb või teha kavatseb. ei midagi.

vahel armastab kolleeg võta kontori kõrval asuvas mitte väga odavas hotellis nädalavahetuseks toa. sest ta ei saavat kodus magada. mitu nädalat ta seal vastu ei peaks...
tööl on tema laud antud uuele inimesele. arvatavasti asub mõistatuse selgitus kohtuotsuses...

Liehctenstein

Liechtenstein oli omamoodi huvitav kogemus. esiteks olime täiesti unustanud, et Šveits ja tema protektoraat Liehtenstein ei ole EL liikmed ja seega ei olnud mul loomulikult passi ega KKl juhilube kaasas. Kuidagi rääkisime end minu lubade ja KK passiga siiski üle piiri ning seal ta oligi: tibatilluke vürstiriik mäe ja jõe vahel.
laupäeval kell 17:30 Vaduz'i saabudes, olime vist küll ainsad ekslejad selles tillukeses kohalikus pealinnas (5248 elanikku, juhul kui mõni Manfred uusaastaöiste üleannetuste tulemusena kaotsi pole läinud).
Kruisisime pisut mööda pealinna avaraid tänavaid/väljakuid ja tutvusime linnavalitsuse hoone, kinniste poodide ja hotellide hinnakujundusega, mis jäi Šveitsiga sarnasele tasemele.
mingil hetkel kui KK oli just kolmanda hotelli uksest sisse pääsenud, jäin üksinda tänavale. ootamatult jalutas nurgatagant välja võidun'd karvikuga kohalik ja küsis tervituse järel kohe et ega ma venelane ole. sisisesin midagi keskmisest vähemsõbralikku vastuseks ja trampisin ärritunult edasi suunas, kust karvik tekkinud oli. mõne meetri pärast oleksin peaaegu ninapidi kuulutuseafišši sisse jooksnud. kuna afišš teatas suurtel tähtedel, et linna on saabunud moskva suure teatri balletitrupp, olin tegelikult kohe valmis ehmunud karvikule järele tõttama, et talt turtsumise eest andeks paluda: kes see võõras nägu ikka olla sai kui vene balletitrupi esindaja :)

järgmise asjana üritasime kohaliku toitlustusega tutvust luua ning sisenesime ainsasse avatuna paistvasse kõrtsu. seisime ja seisime seal külarahva rõõmuks aga keegi meie vastu huvi ei tundnud. läksime siis ära.
tegime linna peal tiiru ja imetlesime ainsa valgustatud objektina eemal mäenõlval kõrguvat vürstilossi.
kohtasime ka garaažitõttavat bussi.
lõpuks jõudsime linna infotahvli juurde, mis linna ajaloo lühikokkuvõttega tänapäeva kirjelduseni jõudes palus tähelepanu pöörata kohalikule "bustling citylife'ile". pungitasime silmi ja kanäe, silkaski hiljapeale jäänud kass üle hüljatud linnaväljaku!

kuna muud toitlustusasutused teatasid avamise kuupäevadena järgmise nädala keskpaika, suundusime pettunult ent meelekindlalt kõrtsihoone poole tagasi, täis otsustavust endale seekord siiski kõhutäis välja pressida.
sisenemise järgselt kordus eelmise külastuse programm: keegi meile ei lähenenud. tähelepanu me siiski nagu pälvisime aga pigem külastajate kui teenindava personali käest. kui ettekandja kolmandat korda minust paarikümne sentimeetri kauguselt möödus, tõkestasin tal otsustavalt tee ja küsisin süüa :)
meeskodanik teatas a la, et no mis te siis vahite, istuge maha.
ja sellest hetkest läks kõik ülesmäge: teenindamine algas, menüü toodi kohale, lisaks anti lehti lugeda ja soovitati toite.

lehes kirjutas kohalik vürst neljal lehel sellest, millised plaanid algaval aastal ellu viiakse ja sellest, kui äge tegelikult kõik neil on. väga ansip.
kaks lehekülge edasi kutsusid Juliad ja Suzanad enda juurde kohvile ja massažile. väga 90-ndad.

nüüd on jäänud Euroopas 6 riiki, kus ma veel käinud ei ole:
Iirimaa
Island
Portugal
Malta
Albaania
Küpros.
tegelikult 7-8, sest loendamise algusest on vahepeal Montenegro juurde tekkinud. Kosovas olen käinud aga eee, Kanalisaared on vist ka nagu riik justkui.

hi-tec seiklused kohalikus hambaravis

nb! nõrganärvilisemad ehk ei taha teada...

minu selle aasta esimese tööpäeva esimene kohtumine oli endodondiga.
kuna tegemist oli nõutud asjatundjaga, oli mulle kohtumiseks moraalselt ja hingeliselt valmistumiseks eraldatud enam kui kuu aega ja seega olin saabudes kõigeks valmis.
võib olla mitte just selleks, mis mind tegelikult ees ootas...

meeskodanik ootas mind kirurgiprillid ja operatsioonimütsike peas ning ilma pikema ettevalmistava kõneta läks lahti mitte raviks vaid operatsiooniks!
pehmelt öeldes olin pisut üllatunud, kui minu suust hetkega operatsioonisaal sai ning lisaks tundsin end pidevas röntgenkiirte ja kaamerate valguses kui algaja seleebriti punasel vaibal.
näiteks toimus kogu operatsioon mikroskoobi all ja juure sügavust mõõdeti mingi kajaloodi sarnase instrumendiga, mis põhja jõudes üle kogu kabineti õõnsaid toone saatis.
imeasju, mida sinna hambasse topiti ja siis jälle välja tiriti ei julge loetledagi! ah, et kust ma tean? sain kogu operatsiooni ajal oma hammast ja tema saatust laivis seinalolevast telekast vaadelda ning lisaks seletas lahke arstionu iga liigutuse juurde, milleks seda täpselt vaja ja kuidas asjad nüüd toimuma hakkavad.
saanud kõik juurekanalid "kuumal meetodil" gutta-percha lateksiga täis topitud ja kinni korgitud, lahkusin lubadusega hoolega valuvaigisteid manustada.

edasi nii lilleliselt ei läinud ja kahe päeva pärast oli mu põsk ületand kõik mõistetavad mõõtmed ning vasaku silma vaateväli oli paistetuse tõttu 50% ahenenud.
kuna olin vahepeal britti jõudnud, sain koheselt tunda riikide vahelisi erinevusi hambaravis. Londonis küsis ainus saadavalolev hambaarst mulle otsavaatamise (endodontiast ei jää mingit haava ega välispidist jälge) ja antibiootikumide väljakirjutamise eest £40. ja seejuures kõige varem kell homme!
nojah, olin ju ennegi kuulnud legende briti hambaravi masendavast seisundist ja sellest, et ruraalsematel aladel leidub memmesid, kes tänase päevani endal ise hambaid suus tõmbama peavad, sest NHS on otsustanud kohaliku hambaravipunkti klientide vähesuse tõttu sulgeda aga, et inimene ka Canary Wharfil peaks hambavalu ja paistetuse kätte kõngema, ei osanud karta. seega pakkusin kolleegidele uskumatuid vaateid oma pundund silmnäole.

õnneks oli endodont brüsselis vahepeal antibiootikumid välja kirjutanud ning nii KK abiga sain Eurostarilt maha astudes õiged tabletid. kiirelt tõotasin endale, et katkiste hammastega briti saari enam ei külasta.

valu käes heideldes olin jõudnud põhjalikult meenutada ka teist (ehk esimest) alternatiivi st kunagist esmast juureravi sama hamba kallal, mille tagajärgi endodont esmase röntgenipildi peal nähtu põhjal hambasse murdunud instrumendi tükkideks pidas (!). jõudsin äratundmisele, et tagasi sinna tõnismäe open office hambaravilasse, kus erinevaid tuimestuseta piinatavaid kannatajaid üksteisest vaid madal kapike eraldas, ka ei taha: olin belgia endodondi kompetentsusest ja ülimast pedantsusest meeldivalt üllatunud ja hind (mis siinses riigis kindlustatuse korral 80% ulatuses hüvitatakse) ei olnud ka nii kosmiline, kui olin kahtlustanud (250 EUR).

eksistentsiaalne küsimus

kui kolijad sind koridori peal innukalt tervitama hakkavad, kas see tähendab seda, et nad on juba nii palju sind mööda maja ringi kolinud, et sa oled meelde jäänud või, et varsti on aeg jälle pakkima hakata?