Liehctenstein

Liechtenstein oli omamoodi huvitav kogemus. esiteks olime täiesti unustanud, et Šveits ja tema protektoraat Liehtenstein ei ole EL liikmed ja seega ei olnud mul loomulikult passi ega KKl juhilube kaasas. Kuidagi rääkisime end minu lubade ja KK passiga siiski üle piiri ning seal ta oligi: tibatilluke vürstiriik mäe ja jõe vahel.
laupäeval kell 17:30 Vaduz'i saabudes, olime vist küll ainsad ekslejad selles tillukeses kohalikus pealinnas (5248 elanikku, juhul kui mõni Manfred uusaastaöiste üleannetuste tulemusena kaotsi pole läinud).
Kruisisime pisut mööda pealinna avaraid tänavaid/väljakuid ja tutvusime linnavalitsuse hoone, kinniste poodide ja hotellide hinnakujundusega, mis jäi Šveitsiga sarnasele tasemele.
mingil hetkel kui KK oli just kolmanda hotelli uksest sisse pääsenud, jäin üksinda tänavale. ootamatult jalutas nurgatagant välja võidun'd karvikuga kohalik ja küsis tervituse järel kohe et ega ma venelane ole. sisisesin midagi keskmisest vähemsõbralikku vastuseks ja trampisin ärritunult edasi suunas, kust karvik tekkinud oli. mõne meetri pärast oleksin peaaegu ninapidi kuulutuseafišši sisse jooksnud. kuna afišš teatas suurtel tähtedel, et linna on saabunud moskva suure teatri balletitrupp, olin tegelikult kohe valmis ehmunud karvikule järele tõttama, et talt turtsumise eest andeks paluda: kes see võõras nägu ikka olla sai kui vene balletitrupi esindaja :)

järgmise asjana üritasime kohaliku toitlustusega tutvust luua ning sisenesime ainsasse avatuna paistvasse kõrtsu. seisime ja seisime seal külarahva rõõmuks aga keegi meie vastu huvi ei tundnud. läksime siis ära.
tegime linna peal tiiru ja imetlesime ainsa valgustatud objektina eemal mäenõlval kõrguvat vürstilossi.
kohtasime ka garaažitõttavat bussi.
lõpuks jõudsime linna infotahvli juurde, mis linna ajaloo lühikokkuvõttega tänapäeva kirjelduseni jõudes palus tähelepanu pöörata kohalikule "bustling citylife'ile". pungitasime silmi ja kanäe, silkaski hiljapeale jäänud kass üle hüljatud linnaväljaku!

kuna muud toitlustusasutused teatasid avamise kuupäevadena järgmise nädala keskpaika, suundusime pettunult ent meelekindlalt kõrtsihoone poole tagasi, täis otsustavust endale seekord siiski kõhutäis välja pressida.
sisenemise järgselt kordus eelmise külastuse programm: keegi meile ei lähenenud. tähelepanu me siiski nagu pälvisime aga pigem külastajate kui teenindava personali käest. kui ettekandja kolmandat korda minust paarikümne sentimeetri kauguselt möödus, tõkestasin tal otsustavalt tee ja küsisin süüa :)
meeskodanik teatas a la, et no mis te siis vahite, istuge maha.
ja sellest hetkest läks kõik ülesmäge: teenindamine algas, menüü toodi kohale, lisaks anti lehti lugeda ja soovitati toite.

lehes kirjutas kohalik vürst neljal lehel sellest, millised plaanid algaval aastal ellu viiakse ja sellest, kui äge tegelikult kõik neil on. väga ansip.
kaks lehekülge edasi kutsusid Juliad ja Suzanad enda juurde kohvile ja massažile. väga 90-ndad.

nüüd on jäänud Euroopas 6 riiki, kus ma veel käinud ei ole:
Iirimaa
Island
Portugal
Malta
Albaania
Küpros.
tegelikult 7-8, sest loendamise algusest on vahepeal Montenegro juurde tekkinud. Kosovas olen käinud aga eee, Kanalisaared on vist ka nagu riik justkui.