kuidas keedufaasanit lendama saada

oli mul kunagi üks austaja. pisut vanem kui teised ja seetõttu minu jaoks kentsakate harjumustega. näiteks meeldis talle hotellidest seepe ja lennureisidelt pipart/soola meeneks koju kaasa näpata. lisaks oli tal suur wäljamaa kilekottide kogu. hoidis neid hoole ja armastusega ilusti kokku viigituna. ei, tegemist ei olnud mingi kehvikuga, pigem oli sovjeediaegne eluolu harjumustesse tugeva pitseri vajutanud.

ja see minu austaja paistis silma veel selle poolest, et tundis endast edukamate tegelate suhtes sellist pentsikut vihaarmastust, mis sundis teda ühest küljest kibeldalt kahetsema, et edu polnud jagatud võrdelises koguses vaimuannetega (ta oli ja on väga erudeeritud) kuid samas nende edukamate poole siiski viisakalt kummarduma ning oma kõne sisse pidevalt pikkima vihjeid selle-ja-tollega lähedasest läbikäimisest.

siis ühel päeval kinkis väga austusväärne tuttav minu austajale faasani koos valmistamisõpetusega. kuna minu austaja majapidamises pliiti ei leidunud, asus ta koos faasaniga pealetungile minu elamispaiga suunas. varustasime end siis kõikvõimalike peenete tarvikute ja lisanditega ja asusime faasanivalmistamisele.
loomulikult selgus manöövrite käigus, et faasan va siresäär ei tahtnud oma piki koibi ühtegi minu majapidamises leiduvasse potti ära paigutada. selle peale meenus mulle mu ema majapidamisest üks anum koodnimetusega kiirkeedupott. noh, sättisime siis faasani koos kaalikate, pohlade ja muude imelike lisanditega potti ning sulgesime selle kindlalt.

lapsepõlvest mäletasin, et kui pott sisisema hakkas, oli toit valmis. ühel hetkel katkestaski tuttav sisin meie keskustelu ning asusime avamisprotseduuridele: vabastasime kaant potisanga küljes hoidva konksu ja jäime ootama seesami avanemist. ei midagi.
austaja koputas õrnalt potikaanele. vaikus. ei isegi sisinat enam.
austaja koputas nõudlikumalt. mina jäin juba vastukoputust ootama. ikka ei midagi.
nüüd hakkas austajal närv krussi minema ning järgmisena maandus potikaanele rusikatümps. ja siis teine, kolmas.
vaikus, kuigi pott nägi kuidagi rääbakam välja.
siis võttis austaja käterätiku, keeras selle ümber käe ning virrrrrutas siukse tümaka, et vaene potikaas andis hooga järele (no eks ta oli ka juba pehmeks taotud eks), austaja käsi läbis kogu potitäie keedust koos kaanega kuni põhjani. kes füüsikatunnis käinud, taipab nüüd isegi, et kui potti midagi suurt saabub, peavad eesolijad ruumi tegema. noh ja eks nii see faasan sealt potist lendu pääseski. veel kaks päeva hiljem leidsin kardina küljest faasani- ja kaalikatükke (kardin oli kirju eks). elu kiireima liigutusega pääsesin ise keedufaasani eest köögilaua alla peitu. austaja sai aga keskmiseid põletushaavu. pärast lappisime haavu ning sõime faasaniputru.

umbes järgmise päeva lõuna ajal, kui olin läbipekstud potti emale tagastamas, turgatas mulle meelde, et avamiseks oleks lihtsalt tulnud sisisev pott hetkeks külma, voolava vee alla asetada :)

kolm-neli aastat hiljem küsis üks noor daam minu juuresolekul austaja käest, et kuidas tal on õnnestunud selline arm oma käele saada. austaja vastas väga krüptiliselt, et faasan ründas. neiu jäi hämmaris talle otsa vaatama ning nentis, et ta enne ei teadnudki, et faasanid nii vägivaldsed on. rohkem infot talle ei jagatud ning pöördusime üksmeelselt tagasi ilmajutu turvalistele radadele.

külaline paralleelsest reaalsusest

mulle on üks sugulane lapsest saadik eeskujuks olnud oma tarkuse ja otsekohesusega. vist mitte parimad näitajad väikelinnas pere loomiseks aga vähemasti on ta mulle alati hullult sügava mulje jätnud ning seega ei ole ma vanapiiga s(t)aatust kunagi eriliseks õnnetuseks pidanud, pigem vastupidi.

aegajalt käib ta mul külas, mis on alati väga tore olnud aga viimane kord võttis sõbranna kaasa.
no ja siis läks lahti: pakkusin külalistele teed ja sinna kõrvale üht teist oma belgia šokolaadi kollektsioonist. sugulane näksis pool tükki ja proua vitsutas, kuni tundsin head meelt, et osad varud kappi varjule olid jäänud. igal juhul on meil sarnased kvaliteedistandardid, sest oma toodud šoksikarpi ei puudutatud mitte näpuotsagagi :)
kui sugulane parasjagu pesuruumis asjatas, hakkas külaline mööda maja triikima ja magamapanemist nõudma. näitasin ette, mida mul pakkuda oli. kõhklematult valis ta mugavama aseme ning lisaks nõudis, et teine ase "tema toast" välja kärutataks, sest muidu nad segavad teineteisel magamist(?) "vaese" sugulase ase tuli seetõttu muude alternatiivide puudumisel meisterdada elutuppa. juhatasin daami siis voodipesuni ja samal ajal kui mina sugulasele voodit meisterdasin, tabasin külalise sugulasele määratud tekki endale külje alla toppimas! mis ta arvas, et mul on tekivabrik kodus vä!!! ta ju nägi, kuidas ma oma varusid välja sikutasin ja seda, et sinna jäi pärast tühi koht.
taganesin kiiresti magamistuppa, et endale vähemalt magamisase ja tekk kindlustada, mille peale daam purjetas vannituppa ja veetis seal tunde. õnneks sauna soojapanekut ei nõutud.

kui ma varajasel hommikutunnil lõpuks pesuruumi pääsesin, kontrollisin paranoiliselt oma kreemide ja muu pesuvarustuse seisundit. muutust ei tuvastanud.
paistab, et lõppkokkuvõttes ei jäänud daam öömajaga siiski rahule, sest kui ma nad hommikul uksest välja lasin, ei tehtud mu'st rohkem välja kui ukselingist.

ma vist ei ole üldse enam harjunud endast erinevate inimestega ja leian varsti enda kohta sarnase sissekande. arvatavasti on tegemist täiesti tavalise daamiga ja tema meelest käitusin imelikult hoopis mina. ma isegi ei julge lubada, et katsun edaspidi endast erinevate inimestega hullult bondida, et tulevikus selliseid situatsioone oma kodus paremini taluda. mul ei ole mitte ühtegi etteheidet. lihtsalt veider oli.

tule ja jää tule ja jää pittu

alguses arvasin, et ma kuulsin valesti aga ei: http://www.valgusfestival.ee/2007/

kondiväänaja

minu viimase paari nädala seltsielu tipphetked mööduvad kondiväänaja juures. olime oma kohtumisi pikalt plaaninud ning seega olin esmakohtumisel ärevil kui pruut altari ees. assotsatsioonid jätkusid, kui mind pikali visati ja kõik kondid läbi ragistati nagu oleks buldooseri alla jäänud.


siis tuli aga äkšoni osa ehk kaelavenitus. teate selline nagu vandammed ja stiivensegallid filmides oma vaenlastele selja tagant ligi hiilides teevad. selle vahega, et kõik raksumine ja krigin toimus laivis ja minu kaelas! nüüd tean, et vandammed tegelevad hoopis rühivigade korrigeerimise ja profülaktikaga :) see krigin oligi kõige häirivam osa, sest valusaks kogu meie intiimsused (yumeiho on ootamatult lähikontaktne kohati) ei osutunud ning kondiväänaja professionaalsus aitas üle ka emotsionaalsest tõrkest oma isikliku kaela teise inimese kontrollile allutamises. kui ma ausalt tunnistasin, et pelgan seda kaelaasja, siis ta lihtsalt ütles, et tema ei pelga! täitsa ootamatu eks? oodatav reaktsioon oleks olnud "oh, mis sa kardad, see väike krõks ei tee ju midagi, mulle on mitu korda tehtud ja alles eile sain järjekordselt haiglast välja!".
aga nii nagu tema ennast väljendas, tekkis mul suur ja pehme usaldus tema kompetentsuse suhtes.

resultaat ei lasknud ennast pikalt oodata: nüüd olen sire ja pikk, sest madina tulemusena lahtiloksutatud luud-kondid andsid pikkusele 2 cm juurde. selg ka ei valuta ja trennis saan ilma valukarjatusteta servida.


kättemaksulisematel hetkedel unistan, kuidas ma kalli kaasa oma uue tuttava küüsi jätan: kuna KK on akrobaatikas ja painduvuses väga kodust ära, vedaksid nad koos kindlasti huvitava tunni või kaks. kolm?

maakera jälle suurem

oma kolmepäevase visiidi jooksul madridi oli mul kohtumine ka mañanaga. nagu ikka jäi ta pisut hiljaks ja jõudis kohale alles esimese päeva õhtul: kui olime pool tundi kannatlikult ekskursiooni oodanud ja kõiki mööduvaid busse hoojooksuga rünnanud, saime teada, et igatsetud bussisõitu sel päeval ei saagi. hispaanlased arvasid, et võiksime minna ekskursioonile hoopis järgmisel päeval. see kuidas me peaksime jõudma bussiekskursiooni finishina mõeldud restoranini oli meie kui leidlike külaliste probleem. ei mingeid kompensatsioone taksokulude hüvitamise vms näol.



järgmisel päeal asi siiski käivitus ja leidus nii buss kui giid! see kaunis hispaania proua rääkis meile igasugu põnevaid asju sellest kuidas madriidis iga asja ehitamine ulmeliselt kaua aega võttis, sest vahepeal tulid maurid ja siis läksid nad jälle ära ja siis ikka ei saanud, sest aega ei olnud ja siis tulid frankistid jne. väga detailse ülevaate saime ka madridi raekoja valmimisest. kuna raekoja valmimine võttis suurusega (väiksusega) võrreldes uskumatult kaua aega, siis mul läks pika jutu jooksul juba meelest ära, millal seda alustati. igal juhul riik/kunn pappi ei andnud ja nii tuli seda hankida annetuste teel. tulemuseks siis two-in-one raekoda ja vangla. vangla sissekäik (vasakpoolne) oli glamuursem.


meil oleks ehk sinna glamuurse ukse taha ka üks kandidaat pakkuda olnud aga kahjuks jättis ta end oma eht-hispaanlaslikus tagasihoidlikkuses meile tutvustama. tegi vaikselt oma tööd ja lahkus meie ürituse peakorraldaja ja -finantseerija rahakotiga.

ja seda ehitamise nippi ei olnud nad veel päris selgeks saanud, sest peapostkontor nägi välja nagu edevamat sorti kuningapalee (igal juhul rootsi kunn võiks sealt mitmeid näpunäited hankida) aga kahjuks me sellest liiga head ülevaadet ei saanud, sest "midagi oli lahti elektriga" ning seetõttu paistis kauni hoone seest vaid valgussähvatusi, mis jätsid mulje nagu oleks kogu maja seest tühjaks kraabitud ja tekkinud tühjuses keegi hoolega keevitaks.
päris kuningapalee lasid nad igaks juhuks itaallastel teha. seal oli elektrit ka ainult kunn ei viitsivat seal eriti käia. seega puhas raiskamine jälle.

kohad

... mida külastada
Guyana
Asturia
Charente-Maritime
Brasil
Sri Lanka
Madagaskar
Ruhnu
Sardinia
Provance
Prantsuse Alpid
Uus-Meremaa
Nepaal
Island
Jaapan


... mis on ägedad
Catalonia
Isle of Skye
Ben Nevis & Glen Coe
Nõva
Šveits
Obertauern
San Fransisco

... kuhu enam tagasi ei taha
Kosovo
Krasnodari krai
Murmansk
Jõgeva
Varssavi
San Antonio

seega mitte liiga palju halbu mälestusi ja pikk tellimusnimekiri