heathrow
lendasin saba värisedes läbi heathrow 5. terminali 4. päeval peale avamist.
aga ei midagi: kolmandal katsel leiame taksojuhiga lennujaama sissepääsu (taksojuht ka esimest korda noh) ja juba otsingi kohta, kus end sisse tšekata. selgub, et BA lendudele saab vaid end ise elektrooniliselt sisse tšekkida (eelnevalt oleksin saanud seda teha ka veebis muidugi).
mõtisklen korra vanemate ja keelt ehk mitte nii hästi oskavate klientide peale aga mure kahaneb, kui näen, et protsess on ikka väga lihtsaks tehtud: ekraanil punasega ja ring ümber kõigil nendel numbritel, mida parajasti vaja sisestada.
ja juba ongi mul pardakaart ja pagasivautšer käes ja suundun pagasit ära andma.
stopp!!! siin peaks ometi alarm tööle hakkama: tänase päevani on kümneid tuhandeid kotte-kohvreid T5-st kaotsi läinud!
kuna vastuvõtvatel neidudel paistab ärevust vähe ja aega laialt olevat ja seega ei viitsi minagi asja peale pikemalt mõelda ning annan kohvri ära. no eks ma olin kõige väärtuslikumad asjad oma USAst tagasilendu mäletades siiski käsipagasisse ladunud :)
Sisenen turvakontrolli. kuna läptop´i enam kotist välja ei pea võtma, jalutan sisuliselt käed taskus kontrollist läbi. ja teisel pool ootab mind tühjus: olen üks umbes 200st julgest, kes on riskinud uue terminali kaudu lennata.
kaupluste teenindajad võitlevad mu tähelepanu eest ja nii tunnen end üha olulisema reisijana.
korraks tabab mind meeleheide, kui näen ca 40 lapsukest vanuses kuni 8 aastat minu lennu ooteruumis aga õnneks on neil lendamiseks siiski muud plaanid.
ja peale 25-minutilist ootamist runway-le pääsemiseks olemegi lennus. need 25 lisaminutit sisustab meie piloot meile kogu lennujaama gossipit ette kandes. jutustuse jooksul kinnitab ta ntx mitu korda, et oh, te kindlasti ei usu mind aga ma olen siit lennanud nüüd iga päev peale avamist ja täna on olukord juba jumalast normaalne, sest ainult pooled lennud on tühistatud. esimesel päeval ei saanud peaasjalikult üldse ratast maast lahti jne.
inimesed selle teadmise peale just kergendusest juubeldama ei kuku aga õnneks saame me piloodi käest peatselt teada, et seekordne lend siiski õnnestub.
oma ettekande lõpus soovib meile veel õnne seoses Frankfurti tabanud soojalainega: oh, lucky you - it is 21 degrees in FF. last week I flew there and it was 4!
Frankfurdis laekub pagas õigel ajal õigele lindile enne igasuguse ootusärevuse teket.
kes rääkis, et T5 on täielik disaaster?
puhas bluff!!!
kergendustundega tühistasin tagavaraks broneeritud LH lennu, mis oleks mulle 2x sama kalliks läinud.
kokkuvõtteks: ma ei ole enne nii kiirelt check in'ist ja turvakontrollist läbi pääsenud mitte kusagil kui ainult sel ühel korral Viinis, kui Kosovast tulles laekusime lennujaama 7 minutit enne lennu väljumist ja jõudsime tänu samat lendu rihtivatele aga lennujaamas pummeldama kukkunud taani rahuvalvajatele siiski lennukile. aga see seiklus oli midagi ulme valdkonda kuuluvat ja vaevalt on lootust, et see enam korduda võtaks.
aga ei midagi: kolmandal katsel leiame taksojuhiga lennujaama sissepääsu (taksojuht ka esimest korda noh) ja juba otsingi kohta, kus end sisse tšekata. selgub, et BA lendudele saab vaid end ise elektrooniliselt sisse tšekkida (eelnevalt oleksin saanud seda teha ka veebis muidugi).
mõtisklen korra vanemate ja keelt ehk mitte nii hästi oskavate klientide peale aga mure kahaneb, kui näen, et protsess on ikka väga lihtsaks tehtud: ekraanil punasega ja ring ümber kõigil nendel numbritel, mida parajasti vaja sisestada.
ja juba ongi mul pardakaart ja pagasivautšer käes ja suundun pagasit ära andma.
stopp!!! siin peaks ometi alarm tööle hakkama: tänase päevani on kümneid tuhandeid kotte-kohvreid T5-st kaotsi läinud!
kuna vastuvõtvatel neidudel paistab ärevust vähe ja aega laialt olevat ja seega ei viitsi minagi asja peale pikemalt mõelda ning annan kohvri ära. no eks ma olin kõige väärtuslikumad asjad oma USAst tagasilendu mäletades siiski käsipagasisse ladunud :)
Sisenen turvakontrolli. kuna läptop´i enam kotist välja ei pea võtma, jalutan sisuliselt käed taskus kontrollist läbi. ja teisel pool ootab mind tühjus: olen üks umbes 200st julgest, kes on riskinud uue terminali kaudu lennata.
kaupluste teenindajad võitlevad mu tähelepanu eest ja nii tunnen end üha olulisema reisijana.
korraks tabab mind meeleheide, kui näen ca 40 lapsukest vanuses kuni 8 aastat minu lennu ooteruumis aga õnneks on neil lendamiseks siiski muud plaanid.
ja peale 25-minutilist ootamist runway-le pääsemiseks olemegi lennus. need 25 lisaminutit sisustab meie piloot meile kogu lennujaama gossipit ette kandes. jutustuse jooksul kinnitab ta ntx mitu korda, et oh, te kindlasti ei usu mind aga ma olen siit lennanud nüüd iga päev peale avamist ja täna on olukord juba jumalast normaalne, sest ainult pooled lennud on tühistatud. esimesel päeval ei saanud peaasjalikult üldse ratast maast lahti jne.
inimesed selle teadmise peale just kergendusest juubeldama ei kuku aga õnneks saame me piloodi käest peatselt teada, et seekordne lend siiski õnnestub.
oma ettekande lõpus soovib meile veel õnne seoses Frankfurti tabanud soojalainega: oh, lucky you - it is 21 degrees in FF. last week I flew there and it was 4!
Frankfurdis laekub pagas õigel ajal õigele lindile enne igasuguse ootusärevuse teket.
kes rääkis, et T5 on täielik disaaster?
puhas bluff!!!
kergendustundega tühistasin tagavaraks broneeritud LH lennu, mis oleks mulle 2x sama kalliks läinud.
kokkuvõtteks: ma ei ole enne nii kiirelt check in'ist ja turvakontrollist läbi pääsenud mitte kusagil kui ainult sel ühel korral Viinis, kui Kosovast tulles laekusime lennujaama 7 minutit enne lennu väljumist ja jõudsime tänu samat lendu rihtivatele aga lennujaamas pummeldama kukkunud taani rahuvalvajatele siiski lennukile. aga see seiklus oli midagi ulme valdkonda kuuluvat ja vaevalt on lootust, et see enam korduda võtaks.
Sildid: ajaloolised jutustused
posted by seisus kohustab @ 4/13/2008 07:46:00 PM
0 comments
