seisus kohustab

7.10.2008

Blondi seiklused vol 3

Oma lühikesel Eestivisiidil peatun sõbratari kesklinnakorteris. Eeskujulik sõbratar on enamuse ajast tööl ja nii eraldatakse mulle komplekt võtmeid, millega ise sisse-välja pääsen. Ent võtmetega käib kaasa hoiatus, et välisukse luku ja võtme omavaheline läbisaamine on väga muutlik ja seega võib ette tulla päevi, kui nad omavahel kuidagi klappida ei taha.
Kolmandal päeval jään äkitselt autotuks ning nii lippan „kodu“ poole eluesimest korda teisest suunast kui autoga sõites.
Jõuan ukseni ning voila! Võti ja lukk ongi riius. Muugin hoolega. Ei miskit. Peale 5-minutilist pusimist helistan nõutult sõbratarile ja teavitan teda uuest tülist. Kuna sõbratar ja teine, sõbralikum võtmekomplekt on messil, ei ole lootustki, et keegi mind päästma saabuks. Seega soovitab ta naabrite üksekelli helistada, kuni keegi mind sisse laseb.
Et sõbratari korterinumber on seitsmendas kümnes, tiristan hoolega tema numbrile eelnevate ja järgnevate korterinumbritega ning imestan kangesti, kui majarahvast kohe mitte keegi kuuldele ei tule. Naabrinaine pidi ometigi enamuse ajast kodus passima!
Uurin igaks juhuks läbi koridori ukseklaasi paistva lähima korteri ust, et kontrollida, kas ma sinna juba olen helistanud ja loen sealt korterinumbriks 45.
45?
Mismõttes?
Heidan kontrolliva pilgu ukse kohale kinnitatud sildile trepikoja korterinumbritega ja saangi kinnitust, et olen tungimas trepikotta, milles korterid kaugelt väiksemate numbritega kui mina soovinuks.
Kaalun olukorda ja tülitan saatust järjekordse tänuavaldusega, et ta kedagi koridori tegelikest asukatest minu pusimise ajal koridoriuksest sisenema/väljuma ei saatnud, sest siis oleks ma ju ukse vahelt sisse lipsanud ja vale korteriust muukima läinud!
Korjan oma kodinad kokku ja astun asjalikult järgmise trepikojani, mille uks avaneb kui õlitatult.

Sildid:

7.09.2008

Blondi seiklused vol 2

Olin juba ammu lubanud sõbratarile Londonist ägedad teksad tuua. Lõpuks võtsin kätte ja käisingi vajalikus poes ära. Loomulikult jäi näppu ka paar teksasid endale ja brändi uduäge signatuurlõhn.
Kuna Londonis on parajasti allahindlused käimas uitasin ostlemisjoovastuses mööda Bond Streeti edasi, tiksudes ühest poest sisse, teisest välja.
Jõudsin paradiisi eeskotta aka Jimmy Choo kingapoodi. Unelesin riiulite vahel ja pidasin endamisi aru, milliseid kingi proovima asuda. Valisingi ühed välja. Kinga haarates, tajusin järsku, et hoolimata kaasaskõõluvast kohvrist, on liigutused kuidagi vabad.
Kiire olukorraülevaade andis teada, et kaubakott kahe paari teksaste ja lõhnaõliga oli läin’d mis läin’d. Mis imenipp see nüüd on? Olin selle ju hoolikalt käevangu riputanud!
Taipasin, et olen koti koos ostudega mõnda nendest paljudest poodidest maha unustanud, kus ma hõljumas käisin. Momentaalselt oli uimasus lahtunud ning lendasin glamuursest JC poest välja kui pudrukuul. Sööstsin kohvrikummide vilinal ja liikluskorraldust eirates tagasi suunda, kust olin just saabunud, peas kalkulaator rehkendamas, kui mitmest uuest hilbust ja kui pikaks ajaks ma selle majandusliku põntsu tõttu nüüd ilma jääma pean. Tormasin poodi, kust lahkusin arvatavalt 30 minutit tagasi ja sööstsin turvamehe juurde oma muret kurtma. Meeskodanik ilmutas imekiiret reaktsiooni, tõstis kõikide turvameeste seas häire ning asus mind intervjueerima minu poes liikumise trajektoori tuvastamiseks. Selle käigus kangastuski mulle pilt, kuis ühe allahinnatud kingariiuli juures rihmikuid jalga venitades ostukoti maha toetasin. Kiirustasime nurga taha ning kanäe: mu kott ootas endiselt korralikult kingariiuli kõrval!
Häire lõppes, turvamehed kaotasid hasartse ilme ning võtsid tuttavliku poosi. Üks neist teatas mulle: you don’t know how lucky you are!
Believe me - I do!

Nädal hiljem näen Selfridges daami, kes on meeltesegaduses oma käekoti ja ostud hetkeks silmist lasknud, et müüjaga kinganumbrit täpsustada. Nii kott kui ostud on kadunud kui tina tuhka ning müüjad tuhnivad koos proua ja tema kaaslasega tagajärjetult mööda poodi ringi. Astun õlgu võdistades edasi ja saadan saatusele südamliku tänuavalduse.

Sildid: ,

7.08.2008

Blondi seiklused vol 1

Sõidan töölt koju. Teel on tavaline ummik. Vingerdan igavusest autos ringi nagu väike laps, vahetan plaate ja näperdan kõikvõimalikke nuppe. Aegamisi kodu poole nõksudes jään lõpuks vahtima oma GPS’i alust, millest lähtuv juhe auto sigaretisüütajasse ühendatud. Mõtisklen hetke selle üle, et millal ma viimati sigaretisüütajat ennast nägin ning kindlustunnet vähendava vastuseni jõudes, asun autos otsinguid teostama. Lõpuks leian otsitava käetoe laekast (või mis iganes selle nimi on) ja otsustan, et kui vidin juba käes, siis proovin, kas ikka töötab ka. Suskangi süütaja laadijasse ja lülitan sisse. Silmpilkselt põrkub süütaja laadijast välja. Hmh? Ei tööta või? Proovin veelkord. Sama lugu. Sikutan süütaja laadijast välja, et vaadata ehk on vähemalt otsa hõõguma saanud. No ei!
Hõljun pöidlaga ettevaatlikult üle süütaja otsa. Ei mingit kuuma hingust. Lõpuks puudutan ettavaatlikult süütajat. Airaisk, kui tuline!!!
Ehmunult viskan süütaja käest, tundes samal ajal autos õõvastavat inimliha kärsahaisu. Minu kärsahaisu!!! Torkan tulitava pöidla suhu, et teda vaigistada, sest ega ummikust jooksu ikka pääse. Siit edasi võivad kõrvalautodes sõitjad huvi korral silmitseda blondi näpp suus lexusega kodu poole sõitmas J

Kodus räägin oma lolluse itsitades kallile kaasale ja kaasa itsitab õnnelikult kaasa. Mõned päevad hiljem läheme vastuvõtule, kus kaasa mind kangesti innustab oma kogemustest teistele rääkima. Et enda üle naermine mulle eriti piinarikas pole, lõbustangi lauatäit seltskoda oma seiklusega.

Koduteel satub aga kaasa avameelsushoogu ning pihib, et tegelikult on rumal trikk tal endal juba ammu tehtud. Ta lihtsalt ei julenud sellest mulle rääkida.
Kae kaabakat! Mind innustab tola tegema, ise on ammu juba näpu pistikusse torganud! Oleks võinud mind siis vähemalt hoiatadagi, sest miks peaksin ma üleüldse uduski aimata oskama, et sigareti süütaja ka tuline olemata kõrvetada võib. Suitsetaja on meie seast ju siiski tema!

Sildid:

7.01.2008

Suvitaja Roomas

Oma itaaljaseikluste lõpetuseks ekslesin päevakese ka Roomas. Kuigi eelmine kord mulle hingematvat elamust ei pakkunud, olid lootused siiski kõrged. Sõbratariga kooskõlastatud programmi kohaselt asusin otsima boheemlaslikku linnaosa nimega Trastevere, lootes eelnevalt põigata ka Via Portesele, mis sõbratarini jõudnud info kohaselt pidi olema üks pädev ostutänav.
Otsustasin VP-le läheneda Piramida metroopeatusest üle jõe kõndides et siis peale poeakende ees ohkamist Trastevere suunas jätkata.
Trampisin reipalt püramiidist mööda silla poole. Igast päevavargaid vahtis paremal ja vasakul jõude, sest parasjagu oli lõunaaeg ning need, kel kõhud juba punnis olid need tänavale päikese kätte peesitama toonud.
Peale minu jalutas tänaval vaid paar koera. Esimene oli suur ja paks aga õnneks mahtusime teineteisest ikka mööda. Tagumine oli küll väiksem aga tal oli mingi mees kaasas. Ja sellele tagumisele koerale ma ei meeldinud kohe absoluutselt: möödaminnes poetas ta oma kihvad õela lõrina saatel minu üleskeeratud püksisäärde. Jahmatusest lasin kuuldavale eksootilist lindu imiteeriva hüüde, mis eemalt lähenevale noormehele puna palgesse ja rõõmsa naeratuse huultele tõi. Koertega kaasas olnud meeskodanik podises midagi teemal, et oih kui piinlik jms ja uuris, et kas ka auk püksis. No tegelt mul oli üks palistuse niit küll katkenud aga ma ei hakanud nende hulludega pikemalt jantima vaid andsin päkkadele valu, et ostutänavale kiiremini kohale jõuda.
Peatselt olingi sillal ning peale silda keerasin oma eelmõnus uneleva pilgu Via Portese poole, et asuda kaubandusasutuste akende väljapanekutega tutvuma. Esialgu paistsid suht kaheksandajärgulised kaubandusasutused, mille väljapanek oleks ehk mu ühele mootorrattahuvilisele sõbratarile huvi pakkunud, sest saadaval oli lettide viisi mootorrattakiivreid ja -saapaid ja -lenkstange ja -rattaid ja -kumme jne. Andsin käigule hoogu juurde ja tõttasin kergejalgselt mööda tänavat edasi sinnapoole, kus lubatud kaubandusasutused pidanuksid paistma. Sammule andis toonust ka via portese suhteliselt mustlaslinnaku sarnane väljanägemine, mis turvatunnet just ei suurendanud.
Garaažimüük aga jätkus: autokummid, -ventiilid, tabamatu otstarbega pritsid jne. Ja siis sai papiga kaetud tolmune endine kõnnitee otsa ja minu seiklused jätkusid puhtalt sõiduteel autode vahel laveerides. Tänavat jätkus veel pikalt mööda mingit kentsakat müüri, mis suuremat osa tänava mõemast küljest kattis. Sekka äraeksinud ristorante. Müür. Garaažiaugud. Lõpuks juba kinninaelutatud garaažiuksed. Ohtralt parkivaid autosid. Ei midagi peale tänavale äraeksinud hispaania turistide, kelle ma õnnestunud lükke abil valesse suunda juhatasin. Lõpuks sai see tänav ja teda kahelt poolt ääristavad müürid siiski otsa. Kokkuvõttes kindlasti tõeline kaubandustänav aga mitte just selline, mida ootasin :D

Igal juhul tegin esimesel võimalusel kannapöörde ja marssisin teist ja turvalisemana tunduvat tänavat mööda kogu tuldud tee tagasi kuni kuulsa jäätiseputkani Trasteveres, kus maiustasin banaani- ja mangojäätisega. Hiilisin jäätist limpsides mööda seda boheemlaslikku linnaosa, saatsin vastikule kolleegile sõnumi oma tegevusest ja asukohast (noh et tal kade oleks) ja paistsin omast arust väikse varba otsani turist, kuni järgmine eksleja minu kompetentsile panuse tegi. Situatsioon oli iseenesest totter, sest kui minu juurde tormas hingeldav daam, et küsida, et kas ma inglise keelt oskan, oleks olnud ju totter talle valetada, et ei oska. Isegi juhul kui võiks eeldada, et ta ei teostanud uuringut trasteveres luusivate inimeste keskmisest keeleoskusest eksole. Eeldatavasti soojast päikesest uimasena, ei jaksanud ma millegipärast lisada, et kuigi ma olen võimeline inglise keeles suhtlema, ei tee see mind põrmugi kompetentsemaks ümbruskonna ländmarkide asukohtade suhtes.
Igal juhul läks proua koledasti õhinasse, et ma nii tark olen ja luges mulle ette mingeid täiesti tundmatuid kohalikke milestone, mis tal kindlasti vaja saavutada. Kui ma siis ka lõpuks sõna sain ja talle pihtisin, et ma ei ole kohalik, jäi ta mind nii uskumatu näoga vaatama, et mul hakkas tast peaaegu kahju :D

PS hiljem kui olin oma seikluste sõbrataridele kirjeldamisega jõudnud Via Porteseni, kilkas üks nendest üllatunult et mitte öelda kahjurõõmsalt:
hahaa!!! see on seesama koht, kus meie seiklesime, kui me trasteveret üles ei leidnud?:D
aint me lähenesime teiselt poolt, kõigepealt oli müür, siis motikaosad, siis sild ja lõpuks püramiid.
see on nädala nali mu meelest, et me suutsime SAMASSE kohta ära eksida:P

muutusin väga kahtlustavaks ning pöördusin teed juhatanud sõbratasi poole järelepärimisega, et kas tal on ehk nende VP päevavarastega mingi diil, et ta aegajalt saadab neile põhjamaiseid daame silmarõõmuks.
Mitte mingit ülestunnistust ei järgnenud.

Sildid: ,