seisus kohustab

5.25.2007

liftis

eile liftiga peolt lahkudes tungis meie neljaliikmelisse liftisõidumeeskonnale lisaks ka üks mitte-eestlane.
kuna reis oli pikk (6 korrust), ja eestlane tuntud laulurahvas, võtsime külalise rõõmustamiseks kohe viisijupi üles. esimene, mis spontaanselt ja täie tõsidusega tulema hakkas oli "ta e-la-gu-u-u".
arvan, et kutil oli hea meel, kui me kõik ühes tükis sihtpunkti jõudsime. tema ka.

Sildid:

5.24.2007

hiina onu õhtuülikool

pean vist varsti asutama erinumbri hiina köögi ja sellega seonduva suhtes aga kuna me jõudsime le havresse keskmisest näljasemana, otsustasime kiirelt, et nüüd on vaja kohe hiinakasse tõtata, sest seal saab palju süüa. seega leidis minu esineme prantsusmaine õhtusöök aset hiinakas. kavatsen seda prantslaste eest surmani varjata isegi juhul kui ma ühel päeval nende jaoks arusaadavamaks muutun.

koht, mille valisime, tundus keskmisest hiinakast pisut nooblim ja onu, kes meid lauani aitas, tormas suisa inglisekeelsete menüüde järele! mõne aja pärast tuli aga uudishimulikult uurima, et mis keel see küll on, mida me kasutame. tulime (kergelt ohates) oma päritolu saladusega lagedale. onu sellepeale: eesti? jah tean küll. meie (väheentusilastlikult) jeejee!
siiski ei andnud onule olukord kuidagi rahu ja nii ta tuligi meie juurde juttu tegema, et misvärk selle eestiga ikka on.
niisiis panime soojenduseks geograafiaplaadi:
meie: eesti on põhjamaa. onu: aaa, nagu norra!
meie: eestis on palju metsa. onu: aaa, nagu norras!
meie: eesti on ümbritsetud suure hulga veega. onu: aaa, nagu norras!
meie: (pisut närviliselt) eestis on valged ööd ja jaanipäeval päike sisuliselt ei lasku. onu: aaa, nagu norras!
meie: (võidukalt) meil ei ole mägesid! onu: ahsoo!
meie: (endamisi) jess!

onu jätkuva uudishimu rahuldamiseks tuli välja kraamida veel rahvastikuplaat ja lingvistikaplaat. lahkusime napilt enne ajaloo- ja keeruka-geopoliitilise-asukohaplaate, et jääks järgmiseks korraks ka midagi.
pentsik, et tavaliselt kasutad vaid ühte (te)emaplaati või megamiksitud kolme lauset kõikidest ning sellega on tavaeurooplase interest span ammendatud. hiina onu muudkui nõudis lisa!

kogu meie visiidi jooksul hülgas ta pidevalt igasuguse muu tegevuse ja silkas meie juurde uusi detaile ahmima. arvestades tema täiesti pädeva inglise keelega (miinus R-täht), võib oletada, et tegemist ei olnud mingi juhmardiga.
kindluse mõttes korrutasime enne lahkumist veel üle kui külm meil eestis talvel ikka on, et tal ei tekiks toredate eestlastega kohtumise järel soovi oma viiekümne lapse(lapse)ga meile elama asuda.
loodan, et kui sinna hiinakasse kunagi mingid rootslased/soomlased/lätlased vms satuvad, siis peavad nad omakorda pikalt kuulama: aa, nagu eestis :)

söök oli ka hea. ja palju odavam kui belgias. väga palju odavam.

Sildid:

5.20.2007

stones in his pockets


algaja teatrikriitikuna pean hakatuseks teatama, et olen üllatunud.

üllatunud selle üle, et kohaliku iiri teatrigrupp on täiesti pädev ajaveetja.

nende stones in his pockets'i näol on stiili poolest tegemist ehk sellise draamateatri väikese saali tükiga, mis kohustuslikust iiri traagikast puudutamata ei jää. hoolimata traagilistest nootidest süžees (külaelu, allakäik, noore hälviku enesetapp jne), jääb tükk siiski kergemate kilda, tehes lähenemiskatseid komöödialegi. palaganiks siiski ei lähe ning nii saan etendust nautida.

samas on rollilahedused huvitavad: 2 meest etendavad 15 rolli s.h kahte daami. mõlemad näitlejad on kõvad tegijad ning seega pole imestada, et aeg saab kvaliteetselt veedetud.

iiri teatri omapära hulka paistab kuuluvat black box tüüpi lava ilma igasuguse ventilatsiooni või jahutussüsteemita ning kõvasti veini vaatuste jälgitavuse toetamiseks. eeldatavasti on talvised etendused inimsõbralikuma (loe: jahedama) kliima tõttu haaravamad ning seega kavatsen neil tulevikus silma peal hoida.

muu kultuurielu kohta sain mõned nädalad tagasi pargis inglise vanapaariga kõrvuti istudes põhjaliku ülevaate, sest taat jagas väga põhjalikke infokilde. tema peamine statement: well i would not picture brussels as a hub for classical music, no-no, not at all, jäi mind pisut vaevama ning seega ostsin jevgeni kissini kontserdi piletid tema peamisele nõuandele (if anything happens to come around you have to book really early) toetudes igaks juhuks varakult ära. Bebeli kontserdi piletitest jäime aga lithsalt ilma.

Sildid:

5.13.2007

naiselik loogika

kuulub sarja "pealtkuuldud trammis"
neiu noormehele: kuule, kui me nüüd rikkaks saame, siis ma mõtlesin, et ma tahaks sulle selle portfelli kinkida. mäletad selle (nüüd hääl tugevneb) 1500-kroonise? jah, portfelli, mäletad?
noormees vastu: (nohin)
neiu: nojah aga siis kui ma selle portfelli sulle kingin, siis sa pead omakorda mulle ostma uue mantli, sellise ägeda (järgneb ägeda mantli pikem kirjeldus)!
noormees: (oluliselt vähementusiastlikum nohin kuid kehahoiaku kohaselt kohe portfelli ostma ei minda)

kuna minu kõrvale tekib odavkõrvaklappidega rämedat träšši kuulav satanist, jääb mul lõpplahend teadmata. seega tõmbun isiklikku analüüsikeskkonda ja juurdlen selle üle, et kuidas saab noorte ühise potentsiaalse rikkuse arvelt soetatud portfellist äkki neiupoolne kingitus? vastutaskuks kingituse eest peaks noormees neiule aga hoopis mantli soetama ning seda justkui muudest vahenditest, sest fraas "pead ostma" justkui viitab neiupoolse kontrolli puudumisele (küll aga -vajadusele) mantliraha üle? saadava mantli näol ei ole aga tegemist noormehepoolse kingitusega, vaid kohustusega?

Sildid:

piinlik

olles jälle kord koduses tallinnas, otsustan olla linnaõhu sõber ja kasutada takso asemel trammi (auto jäi brüsselisse, eks) hommikune vihmarabin kraabib entusiasmi küll vähemaks aga rühin siiski oma ainsate kaasavõetud kummitaldadega trammi poole.
ostan pileti ja sisenen trammi. minu ees seisab posti küljes asi, mis kõigi eelduse kohaselt on komposter. vahin seda sellise jahmatusega, et abivalmis daam minu kõrval mind abistavalt avause poole suunab. saame siis kahe peale pileti õiges suunas ja pilu vahelt sisse. ei midagi.
siis sekkuvad minu olukorda kõrvalseisvad noored, kellest tütarlaps õpetab: lükka piletit vasakule poole. lükkangi. ei midagi. siis teatab noormees abistavalt, et sinna teisele vasakule poolele. noh, öel'd siis kohe :) asi hakkab tööle ja saan "komposteeritud" pileti.
ülejäändu tee itsitan sisemiselt: piinlik, et põlise tallinlasena ei tea, kuidas komposter töötab (hiljem kolleeg lisab haavale soola ja teatab, et need on juba mitu aastat kasutusel) ja naljakas, et jälle langesin vanasse parem/vasak-lõksu: mõlemakäelisena ei ole ma iial suutnud neil vahet teha.

pealelõunal, kogenumana ning taksojuhtidest hirmutatuna, olen valmis taas härjal (seekord siis trollil) sarvist haarama (no ehk mitte päris otseses mõttes) ja hüppan sõidukisse, millega kaheksakümnendatel iga päev kooli sai sõidetud. ka komposter on vana kooli oma.

paar päeva hiljem jagan oma muljeid ühe kolleegiga, kes tuletab meelde vana linnalegendi sõbraliku vennasvabariigi turistist: olla turist sebinud end ka pilet näpus trolli peale ja sama mure, mis minul: otsa vaatab tundmatu konstruktsiooniga komposter. teate selline vanakooli oma, mille "lõugade" vahele panid pileti ja siis rebisid kangi niimoodi ülalt alla. eriti ettevaatlikult tuli sellist kompostrit kasutada suviselt lahtiste bussiakende aegu, sest siis võis värskelt komposteeritud pilet kergesti "lõugade" vahelt lendu pääseda ja aknast välja lipsata. iga juhul küsinud sõbraliku vennasvabariigi turist kohalike käest nõu, et kuidas siis seda asjandust kasutada. lahke kaval-ants näiud kohe head võimalust ja asunud õpetama: vot paned pileti vahele, siis haarad kangist ja kangi allatõmbamise hetkel teatad oma nime ja koha kuhu tahad sõita. no ja selle peale turist teataski kangi rebides: ivanov, na mustamjae!

5.09.2007

politseinik

hollandis on maailma kõige pikemad ja ilusamad politseinikud! jooksin ühele ninapidi nabaauku ja kui ma pea kuklasse ajasin nägin kusagil kõrgustes maailma valgeimat naeratust! ja ta kolleegid olid samasugused!

Sildid:

peakorter

külastasin esmakordselt tööandja rahvusvahelist peakorterit. amsterdami lähistel asuvas väikelinnas rongijaamas küsisin juhumöödujalt ettevaatlikult, kus võiks asuda aadress, mis mu telefoni toksitud. tänavanimi ei paistnud tegelasele halligi ütlevalt aga kui ta selle kohalt firmanime luges, teadis kohe! puhtalt proovimise pärast küsisin veel kolm korda täiesti rändom inimeste käest ja kõik teadsid!
noh ja siis läksin tunnelist läbi ja olingi ootamatult otse firma ees. tegelt võttis pisut hingetuks küll! maja minu ees ületas suuruselt kõik meie firma londonikvartalid! vähemalt ei paista need hoopiski nii monumentaalsed, kuigi seal töötab kordades rohkem inimesi. hiljem selgus, et peakorteri avarus on tingitud mingitest kohalikest riiklikest nõudmistest igale töötajale ettenähtud ruutmeetrite arvu kohta. ruumides ringi seigeldes tuli ikka meeletult vantsida! seda kõike üle 10x tihedama asustusega riigis kui eesti!
ma ei tea täpselt, kas neil on ka mingid erilised müranõuded aga seal oli nii ääretult vaikne, et see ilmatu avarus ja vaikus kokku tekitasid lausa muuseumi tunde. saan aru küll, et eeldatavasti olid kõik töötajad kliendis aga ... parklas oli kokku 10 autot! lauita palju tahad!

tuletasin juba härdusega meelde, et kui londonikontoris lõuna ajal ettevaatamatult kabinetiuksest väljuda, tekitad kohe korraliku kaose, sest tegelane, kes oma nina vastu sinupoolt avatud ust ära lõi, aeglustas instinktiivselt sammu, mistõttu järgmised kümme jooksid talle oma pitsa/võileivakarpidega otsa.

Sildid: ,

5.07.2007

kokkamiskursus

paar nädalavahetust tagasi õnnestus mul osaleda penetratsioonil hiina köögi salapärasse Mmmmh!'is.
kontseptsioon eeldatavasti osadele juba tuttav: kamandatakse huvilised kokku ning siis hiina (ok, taiwani) beib demonstratiivselt hakib ühe juurvilja, lõigub seibi liha jne ning ülejäänud pajatäis jääb kokkamishuviliste lõikuda.

kuna veini oli limiteerimatult, etendasin peamiselt sotsiaalset liblikat ja uudishimutsesin teiste raske töö kallal. manöövrite käigus omandasin ka mõned infokillud, millest olulisemad siinkohal ära toon:
  • seesamiõli ongi see asi, mis tekitab iseloomuliku "hiina toidu maitse" ja seda lisatakse kõikidele hiina toitudele! tavaliselt lisatakse seda vahetult enne kuumutamise lõpetamist, sest siis ta "lisab aroomi"
  • mitte kunagi ei tohi hiina toitude valmistamisel kasutada oliivõli. see on liialt tugeva maitsega ja ei mätsi, khmm, seesamiõliga (vt eelmist punkti). kokku tuleb kräpp, mille kohta hiina beib delikaatselt ütles, et "you don't want to taste it"
  • hiinas ei sööda krevette, mis ei ole keemapistmise hetkel elus (noh nagu vähid umbes). euroopas on targem kasutada külmutatud krevette/garneele jne sest need on reeglina külmutatud otse laeval, millega nad tabati. poeriiulil veldelevad "värsked" krevetid on kogu reisi omas mahlas ette võtnud ja seetõttu oluliselt kauem kõdunenud.
  • teate neid krevette, mille leiate hiina curry/kookosekastmes? sellised rõngasse tõmbunud ja "seljatagant" vaadates justkui lehvikud või liblikad? see ei ole mingi erisort ega ole nad ka eriti avatud hingeeluga vms. neil on seljapealt lihtsalt kemps eemaldatud. trikk on selles, et kreveti ja tema sugulaste kemps ei ole mitte ainult peas (noh seal rindkere all) vaid ulatub soolikana ka "saba" peale. kempsu saab eraldada kahte moodi: a) lõigates kreveti selja pealt lõhki ja võttes kempsu ära (ja siis keerab ennast pärast selliseks lehvikuks) või b) hambaorgiga torkides: võtad kreveti näppude vahele selliselt, et pealmine pool jääb ülespoole ja siis torkad hambaorgi seljast läbi umbes 1/3 kaugusel "ülemisest poolest" (st sabaotsast 2/3 kauguselt, eks). siis sikutad hambaorgi seljanahast läbi, hoides samal ajal näppu orgi peal, et kemps käest ei libiseks. (huh, mu krevetindusealane sõnavara on väga limiteeritud!!!) vahel on krevett/garneel eine vahele jätnud ja siis on kemps tühi aga ära võiks selle ikkagi võtta. protseduur oli küll aeganõudev aga kui on valida, kas tahad kellegi sooja s***a süüa, siis ma vist edaspidi katsun selle õpetuse järgi toimida.
  • kaua säilitatud küüslaugud tuleb lõigata pooleks ning eemaldada küüne sees arenema hakanud idu. selline idu sobib küll hästi vaenlasele, sest põhjustab krampe. sama pidi kehtima ka sibula suhtes.

oh ja siis saime veel praetud kurki! siiani kõlas see minu jaoks umbes nagu hernemoos aga tegel't oli täiesti maitsev.

kui nüüd arvata, et olen hiina köögi spets, siis on see pehmelt öeldes liialdus, sest ega mulle ükski retsept meelde ei jäänud ning kaasaantud retseptikogu kaotasin edasise trajektoori jooksul lihtsalt ära. üldiselt tuleb aga tunnistada, et minu arvamust hiina köögist kui väga rasvapritsivast ettevõtmsiest ei suutnud see ettevõtmine kummutada. seal pidi aga ka jaapani, tai ja itaalia köögi tutvustusi teostatama. kui keegi midagi sellist viitsiks korraldada, oleksin kindlasti nõus kaasa lööma.

Sildid: