gruppide moodustumisest (lennundusuudiste lõpetuseks)

nüüd aitab nõmedatest reisiseiklustest ja nende kirjeldustest! nagunii on mul raske kujutleda midagi mõttetumat kui mu seni viimane baltikumitrett, mille epitsenter visalt helsingis püsis. peale kahe erineva lennukompanii demonstratsioonesinemist vilniuse kohal tiirutamises ning turvalises helsingis maandumises ning fantaasiarikkaid poose öise lennujaama pinkidel, olen tüdinud kogu lennundusest.

ainuke huvitav osa oli grupidünaamika vaatlus.
kuuest vilniusse pääseda ürinevast naiskodanikust moodustus juba esimese passikontrolli juures huvitav kooslus: naised silmnähtavalt jälgisid, kus eesti keeles räägiti ning "kleepusid" sujuvalt vestlusse. hoolimata minimaalsest sarnasusest, hakkasid kõik kiiresti üksteise olemasolu suhtes viisakat huvi tundma: valvati üksteise asju, hoiti järjekorras kohta, jälgiti et kõik oleks infoga varustatud ja kohal, kui midagi olulist toimus. kui ma kolmandal korral helsingi lennujaama jõudes tülpinult dvd-sid šoppama kadusin, olid prouad seni stressis, kui ma välja ujusin ning tervitasid minu saabumist märgatava kergendustundega. nad olid mulle koguni kenasti kohta hoidnud! väga armas neist! kui ma järjekordsel tagasilennul veini tellisin, võtsid ka prouad end kokku: me olime selle tõesti ära teeninud!

reisil olevatest eestlastest meeskodanikkudest me kaaslasi ei saanud. ka omavahel ei moodustanud nad gruppe. ei olnud märgata, et ka temperamentsed leedukad eriti vennastunud oleks. pentsik!
sattusin vist mingi just eesti naistele omase käitumismudeli sisse. aga üldse ei olnud ebamugav. pigem oli turvalisem - jätsin ilma kõhkluseta oma varanduse nende valvata, kui mööda lennujaama ringi uitasin. samas ühtegi nime omavahel ei vahetatud, kuigi oli tunda, et mõni oleks seda eelistanud.

grupil tekkisid kiiresti ja täiesti valutult oma kõneisikud. valik oli ratsionaalne: gruppi esindas vastavalt vajadusele kas kõige keeleosavam või kõige nahaalsem.

sarnase eesmärgi suunas liikumiseks moodustunud grupp on koosluselt muidugi väga ebapüsiv: kui lõpuks selgus, et kaks meie seast enam kolmandal vilniuse ülevaatusel ei osale, toimus jagunemine välkkiirelt ning kahetsuseta.

edit: juhuslikult kohtasin nädal hiljem ühte oma reisikaaslast pöff-il ja sain teada, et olin deserteerudes teinud ainuõige otsuse: visamad võitlejad, kes jäid minust õhtust, kolmandat katset ootama, ei skoorinud ka õhtul - reis jäeti lihtsalt ära. järgneval hommikul tegid nad uue tiiru vilniuse kohal ja saabusid taas helsingisse. kui nad siis tagasi tallinnasse soovisid lennata, tuli neil uued piletid lunastada. kui saatus otsustab jonnida, siis ta lihtsalt jonnib!

minul on aga siiani oluline kogus litte :)

täna olen lätlane

riia lennukile astumise hetkest alates muutun lätlaseks: kõik kõnetavad mind läti keeles. tunnen end kui ungaris, kuna seal ei torka kellelegi mõttesse, et ntx hiltoni hotellis võiks ringi patseerida inimesi, kes nende suurrahva maailmalaiuselt levinud keelt ei mõistaks.

vahel olen leedukas, kuna ka nemad kõnetavad mind raudse meelekindlusega oma kodukeeles.

kindlasti ei ole ma aga soomlane. ükskõik kui innukalt ma seda teeselda ei püüaks. istun finnairi lennukis keset soomlasi ning loen soomekeelset raamatut ning KÕIK soomlased kõnetavad mind inglise keeles.

arvatavasti ei ole ma ka belglane. nad on lihtsalt piisavalt arrogantsed, et alati oma kodukeelt pruukida.

Gerontoloogilised vaatlused

situatsioon 1
Täiesti invaliidne vanem meeskodanik hiivab ennast abivahendite abil lennukitrappi mööda üles. Üle õla paistab kuulmisaparaat. Oh ei, need on hoopis tema uskumatud kõrvarõngad: 2 suure kiviga stud-tüüpi kaunistust ühes kõrvas!

situatsioon 2
Kalliste majanaabritega kinnisvaraprojekti lõpuaktusel notari juures elan üle mitmeid kergekujulisi vapustusi: härrad/prouad, kes tihtipeale švipsis olekus maja läheduses asuvate põõsaste alla pikutama on sattunud, istuvad lokikesed peas ja viigipüksid jalas igati viksi olemisega notari juures. Pikapeale hakab helge pilt mõranema, sest ühel „naabril” vist veab põis alt (oletades levima hakkava aroomi järgi) ning teine hoidis pastakat viimati 30 aastat tagasi ja üritab küll töntsi silmanägemise küll käevigastuse ettekäändel kinnistamisotsuse allkirjastamisest pääseda. Pilt meenutab kangesti seda kui käisime Kosovos valimis korraldamas ning pidime abistama kirjaoskamatuid hääletajaid pastaka haardesse saamisel. Küll on hea, et nad seal majas vaid fiktiivselt elavad.