Normandias

tegelikult oli see juba juuli lõpus kui me taaskord normandiat väisasime, et oma seekordse tripi sihtmärgi ehk bretanniani jõuda.
kuna teele jäi ka teisi olulisi maamärke, võtsime asja rahulikult ning tegime esimese peatuse avranches'e nimelises linnas übekuulsa mt saint-michel'i külje all. peab tunnistama, et olen juba meie eelmisest normandiatripist alates prantsuse väikelinnade mõju all ja avrancheski ei suutnud mu uut kirge vähendada. otse loomulikult sattusime nädalavahetuse turule ning kohtusime tegelastega, kes olid kodust keldrist mõned siidrikastid müügiks kaasa vedanud. kohalike
siidrikaupmeestega kauplemise ning varude täiendamise järel asusime siiski teele mt saint-michel'i suunas ja mõistagi tegime arutul hulgal pilte meie visiidist nimetatud kindlus/klooster/pühapaika.

auto parkides hindame kõrgelt tegelast, kes on valmistanud humoorikad sildid a la "autojuhid, olge rahulikud - vesi täna siiani ei tõuse".
eeldatavasti toidab mont st-michel´i olemasolu enamust lähielanikkonnast, kes siidri/calvadosi/pommeau pruulimisest või présale lammaste kantseldamisest hõivamata jäänud, sest kogu saarel asuva linna alumine osa on kommertsi ja poode pilgeni täis ning turistid rüselesid vaskpottide poodides nagu oleks kohe vaja tööstuslikus koguses süüa valmistama asuda.

aga lausa imetlusväärsel hulgal maju olid nad suutnud sinna saarekesele mahutada! ruumipiirangutest tulenevalt olid osad majad küll väga kokkusurutud. sellest hoolimata tuli vähestele ruutsentimeetritele ka korralik jalgvärav ning eesaedki (loe: põõsas) mahtada. minu sisemise eestlase jaoks olid mõned asjad selle hirmsa kompaktsuse juures pisut liiga lähedal: kindlasti ei meeldiks mulle ntx oma kinnisvara kolmanda korruse aknast välja vaadates enda ninast kahe meetri kaugusel üle kitsa käigu asuvat hauakivi kirja lugeda isegi juhul kui oleks tegemist tõeliselt lähedase inimese puhkepaigaga. eravalduse sildid väravatel ja kassid aialauakestel põõnamas andsid tunnustust, et kohalikud end sellistest nüanssidest häirida ei lase. aga võib oll nad näiteks elavad tormiste oktoobriööde ajal kusagil mujal.

kuna liivaväljadelt keerutav peenike soolaliivatolm tekitas mul piinavaid köhahooge lippasime trepist üles kindlusse.
kindlusklooster oli loomulikult muljetavaldavalt võimas ning kitsikuse ja kompaktsuse tunne kadus nagu nõiaväel. neil on seal läbi aegade ikka päris palju ruume olnud ja seetõttu on vist osad ruumid üsna vähest kasutust leidnud. ntx ei ole ühes kabelis peale valmimist põranda pühkimisele lisaks muud hooldust toimunudki. see asjaolu võimaldas meil imetleda 1000-aastaseid tellingute ja kellujälgi kabeli laes. ruumideüliküllusest andis tunnistust ka see, et mõne uhke ruumi otstarve oli pika ajaloo jooksul jõudnd unarussegi vajuda.
kuna tegemist on ikkagi kaljunukile rajatud sakraalehitisega, sain põhjalikul imetleda insenerikunsti suursaavutusi mitmekorruseliste massiivsete võlvsaalide rajamisel. võib arvata, mis need kivimassid seal üksteise kohal kõrgudes kaaluda võivad! ju olid selle peale tulnud ka muistsed insenerid, sest ühe ruumi olid nad lihtsalt ülemisel korrusel asuva kooriosa toestamiseks vajalike sammaste mahutamiseks ehitanud. sambaid oli seal tihedamini kui maltsa hoolitsemata lillepeenras.

informatiivse ja asjalikult veedetud päeva lõpuks heitsime kindluse otsast viimase pilgu alla mere poole ning tuvastasime kamba eksinud ekskursante, kes soolaväljadel voogavas vees ukerdades kalda poole teed rajasid.ootused eeloleva reisi suhtes kõrged, keerasime autonina bretagne poole ning jätkasime reisi bresti suunas, lootuses sealt öömaja saada.

7 vähetuntud fakti

kitty korralduse kohaselt

1. olen mõlemakäeline. tegelikult olen vist siiski ükskõik-kumma-käeline, sest uue tegevusega esmakordselt kohtudes lihtsalt valin, kumma käega seda edaspidi tegema hakkan ning nii ta lähebki: kirjutamine vasakuga, squash paremaga, bowling vasakuga, kääridega lõikamine paremaga, vehklemine vasakuga, laskmine paremaga. vahel on lihtsat nii, et ei taha õpetajat segadusse ajada ja teatan leplikult, et no ma proovin siis paremaga. mõnikord hiljem õpin siiski ümber. kui pean uut oskust ise õppima, kasuan reeglina mõlemat kätt ntx ripsmete värvimisel.

2. kuni 21. eluaastani oleksin võinud taotleda sünnijärgset brasiilia kodakondsust, kuna mu ema on seal sündinud. ei viitsinud asjaajamise peale isegi mõelda mitte ja mis ma selle minu jaoks tundmatu maa kodakondsusega pealegi oleks hakanud.

3. loomadest kardan peamiselt vaid lehmi, sest minu meelest on ohtlik viibida kellegi läheduses, kes on sinust palju suurem, sarvedega ja mitte eriti nutikas (nb! ma räägin lehmadest praegu! aga ega ma tegelt ka teistest sarvekandjatest suuremat ei pea). muid loomi nagu eriti ei karda. jalgujäänud roomajate suhes olen mõõdukalt ettevaatlik. vähemasti ei teinud ma teist nägugi kui meesstrippar mulle kunagi ammu oma mao sülle poetas. sisisesin ainult vaikselt, et korista oma jälkus, muidu kägistan ära. madu vist tundis omasuguse ära ja lesis üsna vagusi :)

4. oskan täiesti pädevalt heegeldada, kududa ja vajadusel kasvõi tikkida. olen neid kõiki kasutanud küll pigem teraapilistel eesmärkidel kui praktilisest vajadusest.

5. ma ei tee süüa. mitte et ma ei oskaks. kui vahel komistan, siis tuleb välja küll aga kuna olen elatunud ca aasta aega lapsetoetusest, oskan teha 11 rooga kaerahelvestest ning kõike, mida saab teha kartulitega/kartulitest. tulemusena lõpetasin igasuguse toiduvalmistamise ja kartuleid ei söö.

6. vanuses 15-16 oli mul fantoompeika. kutil oli igasugu omadusi, kuid vaid üks nendest oli oluline. et mitte öelda kogu tema ebamaise eksistentsi alus ja põhjus: tema olemasolu aitas mul pääseda pidudele, kuhu vanemad mind ilma temata ilmaski lubanud poleks :)

7. ma näen ühe silmaga palju halvemini kui teisega. millegipärast on nii juhtunud, et mul on palju häid tuttavaid ja sõpru, kellel on sama eriomadus.
minu autojuhiluba ei viita minu nõrgale nägemisele aga mitte kriipsugagi, sest silmaarstil oli vist raju esmaspäev, kui ma tema juurde sattusin ning nii kraaksus ta oma laua tagant minu poole vaatamata, et katke üks silm kinni. noh, mina siis katsin parema, sest ega ma kohe ei tahtnud talle ka ju öelda, milline kana ma sellest silmast olen. ja vasaku silmaga nägin tol ajal veel kõike. siis käskis pohmas arst, et: nüüd katke parem silm kinni. ja mina lihtsalt täitsin korraldust ja panin uuesti parema silma kinni, sest ma olin noor tüdruk alles siis ja ei tahtnud pahura arstionuga seletama hakata, et nüüd läks miskit valesti. ja nii juhtuski, et ma sain nägijaks. ja siis kui nüüd uute lubade jaoks oli tõendit vaja esitada, otsustas saatus oma etteastet korrata ja nii printis arst alguses tühja vormi välja et mulle näidata, et kõik minu andmed on seal õigesti peal. ja pärast läks tal sassi ja seega lõi ta täidetud tõendi asemel sellele tühjale tõendile pitsati alla. noh ja mina ka ei vaadanud enne kui dokumendid ark'i andsin. ja siis ma lihtsalt ei viitsinud selle tõendiga uuesti jooksma hakata, sest eelmised load kehtisid veel vaid nädal aega. aga tegelikult ma mitte kunagi ilma läätsede/prillideta ei sõida ja seega ma väga ei muretse, et see lubade pealt välja ei paista.

flaami keel, hollandi keel, zeebrugge keel, limburgi keel ...

pikema vestluse tulemusena meie flaamist sõbra ning inglasega, kes on otsustanud kohalike keelte omandamisega tegelema hakata, sain aru, et ma ikka pigem õpiks prantsuse keelt ja et see teine keel vaadaku ise, kuidas külge hakkab.

flaami enda seletuse kohaselt polegi flaami keelt eriti olemas, sest igaüks räägib oma dialekti. ja asi ei ole ainult hääldamises vaid ka kirjaviisis ning lausa täiesti teistsuguste sõnade kasutamises.
inglane seletab pikalt, kuidas ta oli zeebrugges usinasti omandanud flaamikeelseid sõnu ning kui ta need brüsseli külje all flaamidega suheltlemisel eputamiseks välja kraamis, vahtisid kõik teda arusaamatusest pungil silmadega v.a tütarlaps zeebruggest, kes vaimustusest käsi plaksutas.
lisaks on ta limburgerlasel külas käies ja kohalikus keeles suheldes tohutu kodusõja põhjustanud, sest limburgerlase naine oli pärit genti kandist ning ei tunnistanud enamust limburgerlase poolt inglasele hoole ja armastusega õpetatud flaami sõna flaamikeelseks.

ja filmide subtiitrid on neil nagunii hollandi keeles, millest saan täitsa hästi aru. ja hollandis pidi flaami keel(t)ele vihjatama kui lõunahollandi keel(t)ele.
saa siis aru!

kontoriroti olelusvõitlus

torman esmaspäeval tööle ja avastan oma kabinetist võõra pintsaku.
jälle?
uksesilt kinnitab aga visalt, et tegemist on minu kabinetiga.
pintsaku omanik on end kõhkluseta minu laua taha sättinud ning oma kaks laptopi minu lauale laotanud. wtf???
kiikan oma sahtlite poole ja tõesti: ka need on lahti murtud. jälle!
ärritusest mulisedes sätin ennast kolleegi kohale ning asun sissetungijat ootama.

läheb mingi aeg ning sissetungija ilmub välja. rrrrr!
tegemist on kena flaami poisslapsega, kes küsib süüdimatult, et kas olen auditist.
jeah, right!
teatan, et ta istub minu koha peal. noormees ei heitu ja vastab umbes et nojah, see oli siin saadaval.
et mismõttes? mu asjad on laua peal laiali, k.a väga isiklikud dokumendid. sahtli avamise tulemusena tuleb välja kellegi teepakke ja võõrkeelsete kirjadega teekruuse ja väga konfidentsiaalseid dokumente. seega on see koht tõenäoliselt vaba, eks?

noormees vist tajub, et olen pisut häiritud ja kutsub mind lõunale. nojah, see oleks hea võimalus luua kohalikke tutvusi aga kahjuks pole mul sularaha ja seega ei saa ma tema kutsele vastata. eeldatavasti on ta nüüd veendunud, et ma vihkan teda.
seni kuni ta lõunatab, tirin oma sahtlikummuti kolleegi töölaua alla ja saadan personalijuhile palve eraldada mulle kabineti võti.
kuna mul on järgmisel päeval mõned konverentskõned, ei ole ma tõesti huvitatud meie ühise eksistentsi ja tema spontaansete koosolekute jätkumisest minu tööruumis.
noormees teatab, et kusagil eemal olevat vaiksemaid ruume. tema pisut vigase väljenduse tõttu olen kindel, et soovitus edasi kolida tehti hoopis mulle!

järgmisel hommikul on mu kabinetiuks lukus!
mis nüüd?
õnneks on kolimisosakond seekord väga konstruktiivne ning juba 20 minuti pärast on uks avatud, lukk vahetatud ning mulle 2 võtit eraldatud.
õhtul lahkudes lukustan ukse: olen oma kabineti peremees!

huvitavad karjääriteed

kuna õhtusöögil ajal paternoster square`il saadab meie ajaveetmist pikema aja jooksul kõrvalolevast st. pauls´ist kostevkellahelin, viskab boss hajameelselt, et näe, neil täna harjutamisõhtu. ja et kulub veel ca 40 minutit enne kui nad lõpetavad. loomulikult mõtlen, et vaat kus naljahammas!
kuni kellad kolisevad, jätkab boss detailsemat sorti ülevaatega sellest, et mida nendega just nüüd ja praegu seal üleval tehakse ja kuidas just selline heli tekib. kui siis taskust lausa märkmik välja võetakse, et loengut ka illustreerivate joonistustega täiendada, saan lõpuks mahti küsida, et kuskohast ta seda kõike teab.
selgub, et mu boss on nooruses oma isa kirikus kellapoiss olnud.
aga no nii proff ta ikka polevat, et sinna newcastle festivalile minna!
kellalööjatel olevalt lausa oma festival! siis kogunevad everybody who´s anybody in chuch bell ringing newcastle´sse kokku ja kolistavad mis kole. ja kohtunikud siis istuvad pubides ja muudkui hindavad. täpsust ja kellade kasutust ja sünkroonsust jne.

mõtisklen parasjagu selle peale, et elus on palju asju, mille peale ei ole märganud mõelda, kui selgub, et teine kolleeg on hariduselt ajaloolane. see mind esialgu veel ei veena, sest kui arutame seda, et mu boss elas oma belgia-perioodil waterloo´s, siis kilkab "ajaloolasest" kolleeg üllatunult: oi, kas belgias on siis ka waterloo!
nojah, las tegeleb parem edasi nende koolituste korraldamisega.

PS kellahelin kestis kokku tõepoolest ca 40 minutit.

Ausfahrt

sõitsime eelmise sajandi lõpul hispaaniasse puhkama. reisiseltskonnaks minibussitäis poolvõõraid inimesi.
olime juba ca 700 km mööda saksamaad sõitnud, kui üke meeskodanik tegi reisi olulisima tähelepaneku, et küll see Ausfahrt peab ikka suur linn olema: kogu aeg sildid näitavad sinna!

nojah, saksamaal tähistatakse kõik kiirteelt mahasõidud sildiga Ausfahrt. suisa kahju oli ta illusiooni rikkuda.

ouroboros

Autluuk teatas, et ta on nüüd täis. Ja et ma peaksin mõned asjad enne ära kustutama kui midagi teha saan.
No ma siis üritasin kustutada.
Autluuk teatas selle peale, et ta on täis ja et enne kui ma midagi teha saan, pean mõned asjad ära kustutama.