Normandias

tegelikult oli see juba juuli lõpus kui me taaskord normandiat väisasime, et oma seekordse tripi sihtmärgi ehk bretanniani jõuda.
kuna teele jäi ka teisi olulisi maamärke, võtsime asja rahulikult ning tegime esimese peatuse avranches'e nimelises linnas übekuulsa mt saint-michel'i külje all. peab tunnistama, et olen juba meie eelmisest normandiatripist alates prantsuse väikelinnade mõju all ja avrancheski ei suutnud mu uut kirge vähendada. otse loomulikult sattusime nädalavahetuse turule ning kohtusime tegelastega, kes olid kodust keldrist mõned siidrikastid müügiks kaasa vedanud. kohalike
siidrikaupmeestega kauplemise ning varude täiendamise järel asusime siiski teele mt saint-michel'i suunas ja mõistagi tegime arutul hulgal pilte meie visiidist nimetatud kindlus/klooster/pühapaika.

auto parkides hindame kõrgelt tegelast, kes on valmistanud humoorikad sildid a la "autojuhid, olge rahulikud - vesi täna siiani ei tõuse".
eeldatavasti toidab mont st-michel´i olemasolu enamust lähielanikkonnast, kes siidri/calvadosi/pommeau pruulimisest või présale lammaste kantseldamisest hõivamata jäänud, sest kogu saarel asuva linna alumine osa on kommertsi ja poode pilgeni täis ning turistid rüselesid vaskpottide poodides nagu oleks kohe vaja tööstuslikus koguses süüa valmistama asuda.

aga lausa imetlusväärsel hulgal maju olid nad suutnud sinna saarekesele mahutada! ruumipiirangutest tulenevalt olid osad majad küll väga kokkusurutud. sellest hoolimata tuli vähestele ruutsentimeetritele ka korralik jalgvärav ning eesaedki (loe: põõsas) mahtada. minu sisemise eestlase jaoks olid mõned asjad selle hirmsa kompaktsuse juures pisut liiga lähedal: kindlasti ei meeldiks mulle ntx oma kinnisvara kolmanda korruse aknast välja vaadates enda ninast kahe meetri kaugusel üle kitsa käigu asuvat hauakivi kirja lugeda isegi juhul kui oleks tegemist tõeliselt lähedase inimese puhkepaigaga. eravalduse sildid väravatel ja kassid aialauakestel põõnamas andsid tunnustust, et kohalikud end sellistest nüanssidest häirida ei lase. aga võib oll nad näiteks elavad tormiste oktoobriööde ajal kusagil mujal.

kuna liivaväljadelt keerutav peenike soolaliivatolm tekitas mul piinavaid köhahooge lippasime trepist üles kindlusse.
kindlusklooster oli loomulikult muljetavaldavalt võimas ning kitsikuse ja kompaktsuse tunne kadus nagu nõiaväel. neil on seal läbi aegade ikka päris palju ruume olnud ja seetõttu on vist osad ruumid üsna vähest kasutust leidnud. ntx ei ole ühes kabelis peale valmimist põranda pühkimisele lisaks muud hooldust toimunudki. see asjaolu võimaldas meil imetleda 1000-aastaseid tellingute ja kellujälgi kabeli laes. ruumideüliküllusest andis tunnistust ka see, et mõne uhke ruumi otstarve oli pika ajaloo jooksul jõudnd unarussegi vajuda.
kuna tegemist on ikkagi kaljunukile rajatud sakraalehitisega, sain põhjalikul imetleda insenerikunsti suursaavutusi mitmekorruseliste massiivsete võlvsaalide rajamisel. võib arvata, mis need kivimassid seal üksteise kohal kõrgudes kaaluda võivad! ju olid selle peale tulnud ka muistsed insenerid, sest ühe ruumi olid nad lihtsalt ülemisel korrusel asuva kooriosa toestamiseks vajalike sammaste mahutamiseks ehitanud. sambaid oli seal tihedamini kui maltsa hoolitsemata lillepeenras.

informatiivse ja asjalikult veedetud päeva lõpuks heitsime kindluse otsast viimase pilgu alla mere poole ning tuvastasime kamba eksinud ekskursante, kes soolaväljadel voogavas vees ukerdades kalda poole teed rajasid.ootused eeloleva reisi suhtes kõrged, keerasime autonina bretagne poole ning jätkasime reisi bresti suunas, lootuses sealt öömaja saada.